Diktor luges ette uudise, mis võttis mõlemad mehed nõutuks.

„Mis toimub?“ küsis Rõivas.

Tuska tekitanud uudis rääkis pikalt vindunud saagast Narva Aleksandri kiriku ümber.

Kümme aastat tagasi võeti suurelt ette piiriäärse luterikiriku ehitus- ja renoveerimistööd. Kuid EELK Narva Aleksandri kogudus purjetas nende töödega kirikuõpetaja Villu Jürjo eestvedamisel sügavale võla­sohu (kirikuõpetaja garanteeris koguduse nimel hiiglaslikku ehituslaenu). Korralik supp keedeti kokku, kogudus läks pankrotti. Nüüd teataski uudistesaade, et võlausaldajad panevad 19. sajandi kirikuhoone 500 000 euroga enampakkumisele, kust selle võib soetada kes tahes.

Rõivas leidis, et olukord on häbiväärne, Kaldoja oli nõus. Aleksandri kiriku kujul ei ole tegemist lihtsalt pühakojaga, vaid see on luterluse majakas kahe tsivilisatsiooni piiril. Eestluse kants Narvas ning ülioluline sümbol, millele ­president ­Lennart Meri andis 2000. aastal Suurkiriku aunimetuse.

Mehed leidsid, et mõeldamatu oleks sellise hoone langemine kellegi kätte, kes teeb sellest näiteks kaubalao (nagu oli Aleksandri kirikus Nõukogude ajal), diskoteegi või ekstreemspordikeskuse. Isegi see kõlaks magedalt, kui kohtumaja, Vene konsulaadi ja kapo Narva kontori naabruskonnas asuva kirikuhoone soetaks näiteks Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirik ja luterlased peaksid sealt välja kolima.