Avicii on ilmselt esimene ootamatult ja noorelt lahkunud globaalne supertäht, kelle nägu ei ole massidele väga tuttav. Isegi ta nimi ei pruugi nii laialt teada olla kui näiteks tema suurim hitt „Wake Me Up!“ (Raadio 2 aastahitt aastast 2013). Ta on superstaar ajast, kui muusika ja meelelahutus üleüldse on nišistunud. Ajast, kus ei ole enam keskseid kanaleid, kust inimesed uue muusika kohta infot saavad – nagu näiteks MTV mõnikümmend aastat tagasi. Ja kui ka MTV veel meil majapidamistes mängiks – ega Aviciid oma lugude videotes väga näha ei ole. Loo „Wake Me Up!“ videos – seda on tema isiklikul YouTube’i kanalil vaadatud üle pooleteise miljardi korra – vilksab ta ise ekraanil kokku umbes kümme sekundit. Ja ega vaataja pruugi arugi saada, et see DJ-tööga ametis olev kena sell on loo peamine esitaja. Avicii videotes liiguvad ringi modellid, esineb üksjagu product placement’i ja artistidest on videotes kandvas rollis pigem lugude vokaale esitavad külalislauljad.

Avicii on ka üks võtmetegelasi selles, et EDMist sai popmuusika. Weekend Festival, kus ka Avicii jõudis enne pensionile putkamist esineda, ei ole elektroonilise tümaka ja reivi festival – see on tänapäevase popmuusika festival. Lugu „Wake Me Up!“ ja sellele järgnenud album „True“ (2013), kus Avicii lükkas udjava tantsurütmiga kokku kantri, folgi ja bluegrass’i, on oluline tegur asjaolude selliseks kujunemisel.

Muide, samal plaadil kaverdab Avicii sellist õrnahingelist ja intellektuaalset materjali nagu Antony and the Johnsonsi pala „Hope ­There’s Someone“. Tema produtsendioskuste abil on hoidnud end aktuaalsena rock-bänd Coldplay, kellega ta on mitu lugu koos teinud. Ja ta puudutas ka Eesti muusikat – tegi aastal 2013 töötluse Syn Cole’i palast „Miami 82“.