Ei tahaks kuidagi end esimese stsenaariumiga kohe parimaks tituleerida, see otsus tuleb vaatajatelt ja võib-olla kunagi ka teleauhindade žüriilt, aga eristume kindlasti. „Lõksu“ tempo, kinematograafia ja dialoog peaks olema vähe kiirem, kaunim ja teravam kui Eesti seriaalidel tavaliselt. Ma üritasin kirjutada sisse situatsioonikoomikat ja elutervet irooniat ning huumorit, et kuri ja verine maailm vastanduks natuke inimlikkusega ja karakterid tunduks mõnusamad. Kas see on keskmise vaataja jaoks pluss või miinus, eks seda ole näha.

Tõstaks eraldi esile Meelis Meri tööd. „Lõks“ on haruldane Eesti seriaal, kuna sellele on loodud helilooja poolt muusika, mitte ostetud pankadest kokku kogu heliline arranžeering.

Teine suur boonus, et lisaks tuntud nägudele ja Eesti filmi tähtedele surusime läbi terve rea noori ja mitte nii tuntud näitlejaid. Eks sellepärast oli veidike maadlemist, mõned oleks tahtnud turvalisemaid valikuid, ent minu arust tasus võetud risk end ära. Seal on põnevaid karaktereid. Näiteks kohtuarstina nägin algusest peale Tiina Tauraitet, keegi teine sellist friiki välja ei kannaks. Talle kirjutasin kohe mõnuga neid repliike. Osa neist said vist liiga mahlakad ja jäid välja.

Seriaalis on palju avaliku elu tegelasi ja neid, kel näitlemiskogemus puudub, aga kes üllatavad positiivselt. Peategelased on noored, alustavad näitlejad. Eriti Ingrid Margus, kes sarja valimise ajal oli alles teisel kursusel. Ta on muidugi nii ilus, et vaid tema pärast istub terve armaada vaatajaid esmaspäeva õhtul diivanile ja vajutab käte värinal TV3 peale.