Ja ta on tõepoolest kasvanud linnafestivali mõõtmetesse. Paneb nädalaks ajas terve linna teises rütmis ja teisel temperatuuril podisema. Sa võid käituda siin viisakalt ja stimuleerida ajurakke, käies mööda konverentsi ja pop-up-vestlusringe. Võid elada nagu ööloom – ainult reividel ja juba traditsioonilisteks muutuvatel off-location-üritustel.

Reportaaže saab kirjutada sellest nii palju erinevaid, nagu on olemas eri kujuga lumehelbeid. Mina käisin TMW-l mitme inimesena. Ajakirjanikuna, kes pidi vestlusringides sõna võtma. Festivalikorraldajana, kes otsis sündmusele esinejaid. Tantsupidude promootorina, kes samuti esinejaid otsis. Väikse plaadifirma osanikuna, kes lõi kontakte ja suhtevõrgustikke. Eluaegse muusikahuvilisena, keda painab küsimus, miks mulle muusika viimasel ajal nii igav tundub. Ja ajakirjanikuna, kellel oli ülesanne reportaaž kirjutada.

Indie seis on niru

Festivali esimene muusikakavaga päev algab mul hommikul vestlusega Ans. Anduri laulja-basskitarristi Madis Aesmaga. Ta uurib mult Messengeris, kuhu ta võib mulle tuua bändi uue plaadi „Roheline meri“ promokoopia. Anduri uus plaat ilmub sel nädalal – reedel, 13. aprillil – ja esimene esitluskontsert matsub sama päeva õhtul Pärnus klubis Tempel.

Lepime asjad kokku ja ma küsin: „TMW delegaatidele ikka lähed plaate jagama?“