Ma tean, et enamik eestlasi ei käi regulaarselt kirikus ega usu pühakirja õpetustesse. Palve võimesse elusid muuta. Prohvetitesse ega pühakutesse. Ammugi ei usuta jutte viimsest kohtumõistmisest, paradiisi pääsemisest ja põrgusse langemisest. Lõpuks olevat ju igaüks oma õnne sepp.

Mina uskusin, pikemat aega. Kasvasin üles kristlike väärtustega mormooniperes, kus palvetati õhtuti pereringis, käidi pühapäeviti ja nädala keskelgi kirikus. Ehkki ma ei ole enam mitu aastat olnud kiriku aktiivne liige ega järgi mitmeid õpetusi-ettekirjutisi, usun näiteks palve väesse ja Jumalasse omal kombel siiani.

Palvetamise teel kogetud mõtted ja sisemonoloogid on aidanud mul rasketel aegadel leida lahendust mitmesugustele muredele. Näiteks, kui anusin 13aastase poisina kodus ühes suvises palves, et ma leiaks oma pangakaardi kiiremas korras üles, et viia mu noorema õe-venna endine lapsehoidja Kreete – kes tolleks hetkeks pidi olema 16 – kinno kohtingule, siis viis sekundit pärast palvet leidsin teksaste tagataskust selle kaardi üles. (Palusin palves musi ka, aga seda ei saanud. Sain targemaks, et flirtimisel ei tasu loota imedele.)

Mäletan veel, et lastena harjutasime kirikus „paradiisi pääsemist“ mängu abil, kus pidi nöörist kinni hoidma ja mitukümmend meetrit eirama ahvatlusi, mis asusid vaheldumisi teekonna kõrval – näiteks pakuti sefiire ja napis rõivas neiud-poisid kutsusid tantsima.

Mis puutub põrgusse, siis... isegi lapsena oli raske uskuda, et on olemas koht, kus inimesed piinlevad väävlijõgedes ja karjuvad igikestva valu tõttu valjemini kui Ott Lepland forte’s. Uskusin küll, et põrgus on oma eriline katel reserveeritud Stalinile, Hitlerile ja õudusfilmi „Saag“ tegijale, kes tekitas mulle lapseeas kolmeks kuuks luupainajaid. Aga ülejäänud inimesed võinuks minu meelest rahulikult paradiisis kulgeda.

Mäletan veel, et lastena harjutasime kirikus „paradiisi pääsemist“ mängu abil, kus pidi nöörist kinni hoidma ja mitukümmend meetrit eirama ahvatlusi, mis asusid vaheldumisi teekonna kõrval – näiteks pakuti sefiire ja napis rõivas neiud-poisid kutsusid tantsima. Mina põrusin seal alati. Pigem tahtsin tantsida end ribadeks, kui istuda vaga, kuuleka lapsena pingi peal.

Mida vanemaks sain, seda rohkem eemaldusin vaimse põrgu kujutelmast. Põrguks kujunesid ilmalikud nähtused, nagu kolm kontrolltööd samal päeval. Matemaatikatund siinuse-koosinuse-tangensiga. Esimene sess ülikoolis. Armuvalu pärast lootusetut armumist. Lakkamatu hamba- või kõrvavalu. Sobivate kingade leidmine poest (mu jalanumber on 49). Öine häire ajateenistuses, täpselt keset und, kus viibisid Tai palmisaarel, jalad-käed põimitud ümber „Troonide mängust“ tuntud khaleesi ehk Emilia Clarke’i.

Põnevam on aga avastada, kuidas kujutavad teised põrgut ette. Näiteks iga kord, kui näen öökullist kolleegi Krister Kivi hommikusel koosolekul, tajun, et ta viibib oma isiklikus põrgus, mille ahelaid ei päästa lahti kohv ega papaia.

Küsisin põrgu kujutelmi ka teistelt eestlastelt. Siin mõned vastused.
Paavst Franciscuse visiiti ettevalmistav pressikonverents
Philippe Jourdan, Eesti katoliku kiriku piiskop: „Ma ei kujuta põrgut ette ning ei soovita kellelgi seda kunagi kogeda. Aga tean, et põrgu on eelkõige totaalne ja igavene eemaldumine Jumalast ja kõigest sellest, mis on Jumalaga seotud – armastusest, ilust, headusest.“
Arvamusfestival 2016
Ahto Lobjakas, kolumnist: „Põrgu sõnastas meie aja jaoks ammendavalt Jean-Paul Sartre: „Põrgu, see on teised [inimesed].“ Ükskõik kust inimene pärit on, ei ole kaasinimeste kannatama panemiseks temast tõhusamat vahendit.”
Epp Karsin
Epp Kärsin, vaimsete ja füüsiliste seksuaalsete praktikate guru: „Kunagi teismelisena olen põrgust mõelnud ja mäletan, et kujutasin põrgut ette hoopis pöörase kohana, kus on tants, trall ja tagaajamine. Rohkelt naudinguid hommikust õhtuni. Õhk täis meeletut kirge. Põrgus toimub kõik see, mida inimesed tavaliselt teha ei julge, sest kardavad hukkamõistu. Põrgu ei sea piire, seal on ahvatlused ja kiusatused, selleks et kogeda. Mis saab olla veel võimsam kui see, et saad teha seda, mida hing ihkab.”
Andrus Kivirähk
Andrus Kivirähk, armastatud rahvakirjanik: „Iga normaalne inimene saab aru, et põrgu on olemas ainult muinasjuttudes. Ja neis sõltub tema kujutamine üksnes jutuvestja fantaasiast.“
Marju Lepajõe, religiooniloolane ja filoloog: „Headel päevadel oleksin viidanud Dante „Põrgule“, mis on eesti keeles kättesaadav. Praegu aga hakkan paranema puhtakujulisest gripist ja võiksin laulda, et „eile nägin ma põrgut”. Neil asjaoludel tahaksin ühendada Dantega püha Augustinuse arusaama, et põrgu on iga inimese enda sees kohal.“
Linnapeakandidaatide debatt Tallinna TVs  17.09.2017
Martin Helme, poliitikamaastiku vängeim ütleja: „Kui keegi üritab saada ettekujutust, milline võiks põrgu olla, tasub endale püüda ette kujutada Süüria kodusõja koledusi või Gulagi.“

HENSUGUSTA, noorte lemmik-juutuuber: „Viimased 12 aastat kujutasin endale põrgut ette nagu iga teine pubekas. Eeldan, et põrgu on koht, kuhu lähevad pahad inimesed peale surma. Teate küll: vargad, mõrvarid, poliitikud.“