Põrgus on õhk täis meeletut kirge ja sinna lähevad vargad, mõrvarid, poliitikud
Ma tean, et enamik eestlasi ei käi regulaarselt kirikus ega usu pühakirja õpetustesse. Palve võimesse elusid muuta. Prohvetitesse ega pühakutesse. Ammugi ei usuta jutte viimsest kohtumõistmisest, paradiisi pääsemisest ja põrgusse langemisest. Lõpuks olevat ju igaüks oma õnne sepp.
Mina uskusin, pikemat aega. Kasvasin üles kristlike väärtustega mormooniperes, kus palvetati õhtuti pereringis, käidi pühapäeviti ja nädala keskelgi kirikus. Ehkki ma ei ole enam mitu aastat olnud kiriku aktiivne liige ega järgi mitmeid õpetusi-ettekirjutisi, usun näiteks palve väesse ja Jumalasse omal kombel siiani.
Palvetamise teel kogetud mõtted ja sisemonoloogid on aidanud mul rasketel aegadel leida lahendust mitmesugustele muredele. Näiteks, kui anusin 13aastase poisina kodus ühes suvises palves, et ma leiaks oma pangakaardi kiiremas korras üles, et viia mu noorema õe-venna endine lapsehoidja Kreete – kes tolleks hetkeks pidi olema 16 – kinno kohtingule, siis viis sekundit pärast palvet leidsin teksaste tagataskust selle kaardi üles. (Palusin palves musi ka, aga seda ei saanud. Sain targemaks, et flirtimisel ei tasu loota imedele.)
Mis puutub põrgusse, siis... isegi lapsena oli raske uskuda, et on olemas koht, kus inimesed piinlevad väävlijõgedes ja karjuvad igikestva valu tõttu valjemini kui Ott Lepland forte’s. Uskusin küll, et põrgus on oma eriline katel reserveeritud Stalinile, Hitlerile ja õudusfilmi „Saag“ tegijale, kes tekitas mulle lapseeas kolmeks kuuks luupainajaid. Aga ülejäänud inimesed võinuks minu meelest rahulikult paradiisis kulgeda.
Mäletan veel, et lastena harjutasime kirikus „paradiisi pääsemist“ mängu abil, kus pidi nöörist kinni hoidma ja mitukümmend meetrit eirama ahvatlusi, mis asusid vaheldumisi teekonna kõrval – näiteks pakuti sefiire ja napis rõivas neiud-poisid kutsusid tantsima. Mina põrusin seal alati. Pigem tahtsin tantsida end ribadeks, kui istuda vaga, kuuleka lapsena pingi peal.
Mida vanemaks sain, seda rohkem eemaldusin vaimse põrgu kujutelmast. Põrguks kujunesid ilmalikud nähtused, nagu kolm kontrolltööd samal päeval. Matemaatikatund siinuse-koosinuse-tangensiga. Esimene sess ülikoolis. Armuvalu pärast lootusetut armumist. Lakkamatu hamba- või kõrvavalu. Sobivate kingade leidmine poest (mu jalanumber on 49). Öine häire ajateenistuses, täpselt keset und, kus viibisid Tai palmisaarel, jalad-käed põimitud ümber „Troonide mängust“ tuntud khaleesi ehk Emilia Clarke’i.
Põnevam on aga avastada, kuidas kujutavad teised põrgut ette. Näiteks iga kord, kui näen öökullist kolleegi Krister Kivi hommikusel koosolekul, tajun, et ta viibib oma isiklikus põrgus, mille ahelaid ei päästa lahti kohv ega papaia.
HENSUGUSTA, noorte lemmik-juutuuber: „Viimased 12 aastat kujutasin endale põrgut ette nagu iga teine pubekas. Eeldan, et põrgu on koht, kuhu lähevad pahad inimesed peale surma. Teate küll: vargad, mõrvarid, poliitikud.“