Kosmeetiline kirurgia on võimsalt arenenud tööstusharu, aga vaadake kasvõi Melanie Griffithit või Nicole ­Kidmani või teisi superstaare: mida rohkem nad ennast lõikavad, seda kaugemale liiguvad nad oma legendaarsest ilust (välja arvatud Vladimir Putin, kes näeb oma raske elu kohta tõesti hea välja).

Sama kipub olema armueluga: mida rohkem teooriaid lähisuhete päästmiseks välja mõeldakse, seda rohkem kuuleme lahutavatest paaridest. Vahel tundub, et need kaks teadusharu (ilukirurgia ja paariteraapia) ongi välja mõeldud selleks, et inimeste ihade ja unistuste pealt teenida. Ega jumal ei loonudki noorust, ilu ja armastust igavesti kestma! Ja nende säilitamise püüe on vaid lahutusadvokaatide, klatšimeedia ja psühhoterapeutide maffia, tekitatud vajaduste kaudu raha kokku kühveldamise geniaalne äriplaan.

Ameerika psühholoog Steven Stosny on pärit vägivaldsest kodust, tema puusepast isa käitus naise ja lastega üsna jõhkralt. Kuid psühholoog ütleb nüüd, et kõige eredamalt pole tal meeles mitte isa ja ema vahelised tülid, vaid vaikus – see, et vanemad omavahel ei rääkinud. Lapsed monitoorivad oma vanemaid kogu aeg, ütleb Stosny, ja nad tajuvad oma vanemate meeleolusid paremini, kui need iial arvata võivad (ja lapsed tunnevad vanemaid teinekord paremini kui need ise). Peks ja räuskamine pole kõige hullem hinge lõhkuja, kõige suuremaid elukestvaid emotsionaalseid kahjustusi tekitab oskamatus armastavalt suhelda. Võimetus armastada.

Loomariigis seda probleemi pole. Loomafilmidest võib näha, et lõvid ja pingviinid jne treenivad oma maimukeste emotsionaalseid kognitiivseid oskusi vägagi põhjalikult, õpetades juba munast koorunuid armastust ära tundma, selle hüvesid nautima ning... oma meeleseisundit adekvaatselt edasi andma. Looduse kroon inimene on need oskused aga suures tsiviliseerumistuhinas kängu jätnud. Täiskasvanueas oma paarisuhet üles ehitades annab see tunda.

Peks ja räuskamine pole kõige hullem hinge lõhkuja, kõige suuremaid elukestvaid emotsionaalseid kahjustusi tekitab oskamatus armastavalt suhelda.
Aga mis on see „see“, mida isegi paariteraapias tagasi võluda ei osata?

Stosny (ta on üle 20 aasta paariteraapiat teinud) ütleb, et inimesed väidavad upsakalt väga hästi teadvat, kuidas lähisuhet tööle saada – aga tegelikult ei tea seda mitte keegi. Ainuke töötav on katse-eksituse meetod. Ainult et katsetada tuleb õigeid asju.

Üldiselt pärineb inimese armastuse­kontseptsioon kolmandast eluaastast. Sel arenguperioodil on laps loomupäraselt enesekeskne, teab, mis talle meeldib, ja oskab seda nõuda. Kõige tulemuslikum on end väljendada sõnade „mina-mulle“ ja „ei, ei taha“ abil. Ja nii jääbki. Veel palju aastaid hiljem arvab ta, et kui talle maitseb Chupa Chups, peab see maitsema ka tema partnerile, isegi kui see küsib seaprae järele (saate allegooriast aru, eks). Väike laps peab loomulikuks, et emme-issi loevad tema vajadusi silmist ja need soovid siis rahuldavad. Paraku peab ka täiskasvanu loomulikuks, et partner mõistab teda sõnadetagi, sest need on ju nii elementaarsed soovid, mida igaüks oskab täita. Järgneb pettumuste ahel.

Tegelikult aga tuleks avada uus Exceli tabel ning tekitada sinna veerud: mis mind õnnelikuks teeb, mida partner selle jaoks teha saab, kuidas ma seda vajadust talle väljendan ja kas ma ikka väljendasin rõõmu ja tänulikkust, kui teine minu nimel nahast välja puges. Teine teeb oma tabeli ja siis vahetate need ja asute tabelite sisu metoodiliselt ellu viima. Lihtne ja selge. Aga harjutuse eesmärk on mitte õpetajaliku rangusega jälgida, kuidas teine ponnistustega hakkama saab, vaid oluline on asuda oma partneri vajaduste tabeli kallale (kui soovite, võite seda romantilisemalt nimetada – armastuse avaldamiseks näiteks), püüdes tema vajadusi rahuldada. Just vajadusi, mitte niisama soove või kapriise! Ja ärge püüdke teisele pähe määrida oma ettekujutust tema vajadustest.

Sügavaimad vajadused on inimestel üsna sarnased: saada ära kuulatud, mõistetud, tunnustatud, tunda, et mind armastatakse just sellise veidra äbarikuna, nagu ma olen, tunda lähedust ja poole­hoidu.

Armastuse ime pole see, et keegi sind armastab, vaid see, et sina armastad kedagi. Muidugi, kui sind vastu armastatakse, siis see on kena lisaboonus küll.