Teadagi juhivad kõiki õnneedetabeleid Põhjamaad (vahetades omavahel küll liidrisärke, lastes mõnikord vahele lipsata ka Šveitsil või Kanadal).

Mis Eestil siis õigupoolest häda on, et me õnnest nõretavatele naabritele nii suurelt kaotame?

Kole ilm ei saa põhjus olla (seda tavaliselt nimetavad eestlased esimese masendusallikana), sest asume õnnelikega samas geograafilises piirkonnas. Oh, muidugi raha – Põhjamaad on ju rikkad ja meie väga-väga vaesed! Kuid jõukuse ja heaolutunde korrelatsioon kehtib vaid osaliselt. Näiteks rikkas USAs kasvab õnnetute inimeste osakaal ja edetabeli tipus trooniv Soome on SKT näitajalt alles Põhjamaade neljas. Võib-olla peitub ikkagi ristilipus mingi maagiline õnne saladus? Või ei saagi me seda kunagi teada, sest Põhjamaad meid ju enda sekka kuuendaks ei taha?

Eesti asub endiselt teisel pool raudset eesriiet, kuigi nüüdseks on tegemist vaimse okastraadiga.

Põhjamaad on õnnelikud mitte jumala armust, vaid seetõttu, et umbes 1960. aastail hakati kavakindlat, vaimse tervise teemasid tähtsuselt esikohale tõstvat sotsiaalpoliitikat ajama.

Taanlaste õnneuuring käsitleb kuut põhikarakteristikut: sisemajanduse kogutoodang, sotsiaalne turvatunne, isikuvabadused, eluea pikkus, hea valitsemine (korruptsiooni tajumise määr) ja lahkus (generosity). Majandusnäitajate (inflatsioon, töötuse määr jms) roll on uuringus suur, aga põhirõhk on ikka tunnetuslikul tasandil: kuidas inimene ise eluolu hindab, kas tema arvates on päeva jooksul kogetud tunnetest ülekaal ­positiivsetel või negatiivsetel emotsioonidel (proovige mõni päev sellist päevikut pidada, tulemus võib teid üllatada!), milliseks peab inimene oma stressitaset, kui palju kogeb rõõmu ja muret. Ja siis küsitakse, kas su elul on sinu meelest tähendus. Kas sul on elu eesmärk? Kas su eksistentsil on sinu arvates mõte? See, Aristotelese õitsengufilosoofiast (eudaimonism) tõukunud õnneliku elu kontseptsioon on tänapäeva positiivse psühholoogia koolkonna eriline lemmik. Inimene ei saa olla täiuslikult õnnelik, kui ta end ei teosta, oma võimeid täielikult ei rakenda (soovitavalt ühiskonna hüvanguks).

Eestlasele on võõrapärane ka termin generosity sõnadega „lahke“, „õilis“, „armulik“, „teenistusvalmis“ vms eestlast kuigi tihti ei iseloomustata. Aga just selles komponendis peitub meie jaoks valem, mille lahtimuukimisel võime Põhjamaadele järele jõuda ka ilma naftaleiukohtade ja kuumaveeallikateta!

Nagu näete, sisaldab see õnne valem hulganisti komponente, mis sõltuvad inimesest endast, mitte sotsiaal- või majandusministrist või alkoholiaktsiisist.

Aga väga palju saavad just nimelt riik ja poliitikud ära teha. Põhjamaad pole õnnelikud mitte jumala armust, vaid seetõttu, et umbes 1960. aastail hakati kavakindlat, vaimse tervise teemasid tähtsuselt esikohale tõstvat sotsiaalpoliitikat ajama.

Õnne tingimusi on palju, õnnetu-olemiseks piisab aga vaid ühest: puudujäägist vaimses tervises. Eestis on seis psühholoogilise ja psühhiaatrilise abiga nii nutune (loe tänase Ekspressi intervjuusid), et 63. koht tundub isegi liiga hea olevat. Näiteks jäävad meil lastepsühhiaatria residentuuri kohad täitmata, noordoktoreid ei huvita see ala...

Ja üks võimalus riikliku koguõnne suurendamiseks on veel: õnnelõhe vähendamine.

Sarnaselt palgalõhe ja soolise ebavõrdsusega valitseb Eestis heaolutunde ebavõrdne jaotumine. Leidub küllalt neid, kes on oma elukesega Maarjamaal vägagi rahul. Kuid ülekaalukalt rohkem on neid, kes kogevad heaolutunnet liiga harva ja liiga vähe. Õnnetunne jaotub ebavõrdsemalt kui heaoluriikides, suur õnnetute (rahulolematute, muretsevate jne) inimeste hulk kisub keskmise näitaja alla. Ja ebavõrdsus heaolutundes on praeguse ühiskonna arengutaseme juures ohtlikum kui majanduslik ebavõrdsus, ütlevad Taani õnneteadlased (see käib kõigi riikide kohta, mitte ainult Eesti kohta).