Balti jaamast sai kunagi rongiga Peterburi (Leningradi) ja Moskvasse. Aastakümneid seisis seal ka mälestusmärk ühele neist ülestõusudest, mis ikka aeg-ajalt juhtuvad. Selle ülestõusu mälestusmärki teati „Rongileminejate“ nime all. Inimkujud seal tungisid dünaamiliselt kuhugi edasi, aga gravitatsioon, tuul ja vana ühiskond seisid neile vastu.

Misha Mishajashvili album seisaks nagu selle eemaldatud ja unustatud monumendi kohal. Kõik fraasid ja sämplid on võetud ajastust, kuhu „Rongileminejad“ paigutub. Album seisab meelega tühjal kohal, tema kõlapilt on viirastuslik ja häguste servadega. Mõnes paranoilisemas teadvuses paistaks viide nõukogude estraadile nagu punatäht tõrvikurongkäigus, aga ei midagi sellist – see on kõigest üks ideaalne minevik, ainult harilik nostalgia, ei midagi ohtlikku. Või siiski.