Lara Croft – kellele ja milleks?

Videomängufilmid. Miskipärast arvavad stuudiod, et neid oleks vaja teha ja et brändinimi toob rahvast ikka veel kinno. Üheksakümnendatel võis see ehk nii olla, kuid siis seisnesid mängud veel üsna paljus puhtalt hüppamises ja tulistamises ning lugu jäi tagaplaanile, koosnedes heal juhul rohkem maailmaloomisest või mõnest edasiviivast taustaparagrahvist, mis mängijat ühest stsenaariumist teise viisid.

Seega, tühjadel, kuid konkreetsetel karakteritel, kellele ettekujutusvõime võis ise taustaloo genereerida, oli suur võlu. Ja „Tomb Raideri“ Lara Croft oli üheksakümnendate lõpu sellistest üks äratuntavamaid – ta ei olnud antropomorfne loom või multikalik karikatuur vuntsidega mehest, vaid ainus suure nimega naisterahvas meeste ja loomadega täidetud maskotitööstuses. Nurgeliste hiigel­tissidega! Seega oli üsna loogiline, et varem või hiljem olid „päris“ meediakanalid nõus ta nii Playboy kaanele kui filmi panema, sest konkurentsi otseselt polnud ning milline iganes lõpptulemus ka oli, oli see ikkagi parem kui mängus. Eriti kuna tagasi vaadates olid „Tomb Raideri“ mängud küll oma aja kohta tehniliselt väga muljetavaldavad, kuid mängudena muidu üsna kehvakesed.

Kuid aeg on edasi läinud ja mängud on saanud palju filmilikumaks, lood massiivsemaks ja seda ka „Tomb Raideri“ seerias, mis veel eriti rõhutab seda, et Lara Croft polegi kunagi väga hea tegelane olnud. 2013. aastal alanud uus mänguseeria „Tomb Raiderist“, millel ka viimane, märtsi keskel esilinastunud film suures osas põhineb, üritas tuua mängu täiesti uutmoodi Lara (uues filmis kehastab teda Alicia Vikander; pildil), kes sedapuhku pole angelina­jolielik peatamatu püssiakrobaat, vaid ta on haavatav! Ja nõrkustega! Erinevatega! Nagu päris inimene, eks?! Aga sellega läks kaduma kogu mängulisus ja lõbu, mis on terve frantsiisi prototüüpideks olnud seiklusfilmides põhiline. Nii need viimased mängud kui ka film on suures osas surmtõsised ja kohustuslikud naljakohad mõjuvad eriti kohatult. Tõsi, film pole eraldiseisvana üldse NII halb, on tempokas ja lihtsasti jälgitav, puistab näpuga siia-sinna mänguritele fanservice’it, kuid peategelane võiks sama hästi olla ükstapuha kes, sõltumata nimest ja soost. Filmi lõpp viskab uhkelt õhku järje lubaduse. Sügisel tuleb mänguseeria uus osa – sedapuhku uuelt stuudiolt, kes äkki suudab preili Crofti veidi rohkem elu puhuda, kuid kahtlustan, et pigem mitte. See laev käis korra horisondi peal, aga on nüüd sealtki läinud.