See võis olla umbes 1986. aastal, mil käisin teismelise poisina ansambliga "Modern Fox" Lillepaviljonis esinemas. Meiega oli kaasas kadunud Hans Hindpere, pianist ja helilooja. Tagasiteel kontserdipaigast linna näitas Hindpere bussiaknast üht eestiaegset eramaja ja ütles :"Vaadake poisid, siin asus sõja ajal litsimaja ja mina käisin siin klaverit mängimas, kui ohvitserid lõbutsesid!" Hindpere, kes võeti Saksa sõjaväkke päris sõja lõpul vaid 16-aastase poisina, pääses ilmselt otsesest rindetegevusest, kuid mõne ohvitseri tentsikuna oli tal võimalus näha täiesti teistsugust maailma – pahelist, salapärast ja ehk ka glamuurset. Maailma, kus sõda tähendas uusi kliente, kes arveldasid uue valuutaga.