Vihaasendajaga tragöödiaküpsis

Meelis Oidsalu analüüsib Tallinna Linnateatri lavastust „Preili Julie“ ja leiab, et kohati pole laval toimuval midagi pistmist näidendi autori August Strindbergi algtekstiga.

Sajandi eest oma revolutsiooniliste näidenditega skandinaavlasi šokeerinud August Strindbergi on võrreldud Lars von Trieriga. Strindbergi ausus inimsuhete kirjeldamisel ehmatab tänagi. Kaasaegsele Henrik Ibsenile nii neurootilise iseloomu kui reaktsioonilise maailmavaatega vastandunud Strindberg huvitus muuhulgas rassiteooriast, ka näidendi „Preili Julie“ üks peategelane, teenija Jean (­Kaspar Velberg) on autori põhjaliku eessõna kinnitusel tulevikuinimene, liigilooja, kes ei karda seisuslike piiride ületamise huvides inimesi julmalt ära kasutada.

Lavastus on juba pälvinud femi­nistliku etteheite Eesti Päevalehe kriitikult, sest „vanu lugusid pidevalt üle jutustades põlistame me stereotüüpe“ (Jaana Davidjants, EPL 6.3.2018). Päevalehe 25. jaanuari numbris on reporter Keiu Virro lavastajaga tehtud intervjuus „Preili Julie“ lavastamise asjaolu 104 kirja tuules raaminud „ühiskonna moraali küsimusena“.

Ma ei ole kindel, kas moefeminismi kirvega kultuurile lähenemine kõige viljakam on. „Preili Julied“ lugedes ei ole võimalik öelda, kes keda ära kasutab – kas jaaniööl kodumõisa lihtrahvaga hullama jääv ja Jeani seisusekohatusse suguühtesse kehutav aadlisoost nimiosaline (Ursula Ratasepp) või teenija Jean. Asjata pole näidendit nimetatud omamoodi Rorschachi testiks, mille tähendus sõltub sellest, milliseid omadusi Strindbergi kompleksseis karaktereis on lavastaja otsustanud rõhutada.