Vanalinna fännid
Pühapäeva hommikul on Tallinna vanalinn vaikne ja inimtühi.
Päike tõuseb. Kaugel eemal läheb krigisedes teele hommikune tramm.
Pagaritöökoja aknast imbub ninna magus saialõhn, rõskest kangialusest sealsamas kõrval kirbe kusehais.
Ükskõik mis tänavat mööda lähed – ei ühtegi inimhinge. Ei mingeid välismaiseid kruiisigruppe ega hommiku peale jäänud inglise poissmehi. Tänavanurgal võdistab saba hallivöödiline kass.
Vaikus. Kuskil langeb katuselt larakas lund.
Või kolksatab prügikastikaas. Sest keegi tuleb mööda lumme tallatud kitsukest rada ja tühjendab tuhaämbri. Muidu on vaikne nagu metsas.
Aga siis on kell kolmveerand kümme ja kesklinnas astub bussiustest välja pubekaid – jopedes, kampsunites, kummikutes –, kes tõttavad vanalinna suunas. Mõni minut puudub kümnest, kui nad jooksevad müdinal üles Tallinna Vanalinna Elamuekspluatatsioonivalitsuse järsust trepist (Aia tänava lõpus). Ja sisenevad saali, kus käib paras melu.
