Mille eest need noored siis istuvad? Palju on narkokurjategijaid, on neid, kes peksid, neid, kes röövisid. Paljude perekondlik taust on probleemne, on narkomaanide, vangide lapsi, on tüdrukuid, keda on ära kasutatud. Ennekõike on nad aga noored naised, kes tahavad suhelda, tahavad tähelepanu, tahavad, et keegi neist hooliks. Sarja tegijad on suutnud luua haarava tõsieluloo, milles tüdrukute endi ja vangla töötajate intervjuude ning Madisoni igapäevaelu kaudu joonistub mõtlemapanev pilt „teisest USAst“, mitte eriti särav pilt riigist, mille kinnipidamisasutustes istub veerand kogu maailma vangidest ja mille kohta ei oleks vale öelda The United States of Mass Incarceration.

Üks hingeminevamaid liine sarjas räägib 15aastasest mustanahalisest särasilmsest ja elavaloomulisest Najwa Pollardist, kelle karistus Madisonis on küll ammuilma kantud, kuid ta ei saa ikkagi vanglast välja. Najwal ei ole kodu, kuhu minna, ega kedagi, kes teda välismaailmas ootaks. Ja nii need päevad trellide taga mööduvad, koolis käies, vanglahoovis kiikudes, raskematel hetkedel nuttes ning oodates, et ehk ilmub ühel päeval välja keegi, kes tunneks tema vastu mingitki huvi.