Seened, Ecstacy ja LSD: päästke noored hinged!
“Dan! Mul on su abi vaja. Koolis on lahti läinud nõiajaht narkootikume tarvitanud inimestele. Inimesi tõmmatakse otse tunnist välja ja viiakse testi tegema - see ei ole normaalne! Peab saama kuidagi paremini, mitte nii, et kool või vanemad ei oska õigel ajal inimestele tähelepanu pöörata ja kui asjad on käest ära, siis pannakse tarvitanud teiste hirmutamiseks häbiposti ja rikutakse neil elud ära. See ei vii eesmärgini, noored tahaksid selle vastu ainult rohkem mässata. Sa oled selle teemaga kokku puutunud, kuidas seda kõike ära hoida? Kuidas jõuda noorteni varem? Kuidas rääkida erinevatest ainetest mõistlikult, ilma et nad jookseks neid hooga tarvitama?”
Teiseks kirjutamise põhjuseks on Toivo Tänavsuu intervjuu Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku laste- ja noorteosakonna juhataja, psühhiaatri Irja Ivarineniga. See oli minu jaoks mitmel põhjusel äärmiselt väärtuslik lugemine. Lugeja saab aimu hirmuäratavalt kõrgest depressiooni levikust noorte seas. Ivarineni vastustest selgub, et depressioonis noortega tegelevad inimesed annavad ressursside piires endast parima. Minu arvates on südamlikkus ja mõistmine selle teema puhul äärmiselt olulised. Ivarineni sõnul kasutavad paljud noored enda ravimiseks narkootilisi aineid nagu amfetamiin, ecstacy ja LSD. Nad keelduvad tavameditsiinist, kuna osad neist leiavad arstid olevat “ravimitööstuse orjad”, kelle eesmärgiks on lihtsalt ravimite müügist raha teenida.
Kui Ivarineni vastused tekitavad minus turvatunde, et depressiooniga tegelemisel on vähemalt arstid õigel teel, siis narkootikumidega tegelemise osas ma nii kindel ei ole. Maailmas leidub lahendusi, mille abil vähendada narkootikumide tarbimist noorte seas, ilma et viimased häbiposti pandaks või mässama hakkaks. Võiksime Eestis näha vaeva sama eesmärgi nimel – leida teid, mis kõiki rahuldavad.
Ma ei tea, kui põhjalikult lapsevanemad narkootikumide kohta lugenud on. Kuidas nn maagilistes seentes eksisteerival psilotsübiinil võib olla depressioonivastane toime ja kuidas MDMA (ecstacy tabletis sisalduv aine) on olnud osade uuringute kohaselt kaks korda efektiivsem posttraumaatilise stressihäire ravimisel kui teised meetodid. Meditsiinivälise näitena - kuidas nii räppar A$AP Rocky, Apple’i asutaja Steve Jobs kui ka DNA-heeliksi avastanud Francis Crick on avaldanud, et kogemused LSDga on aidanud neil olla loovamad või jõuda ootamatute lahendusteni.
Pole siis ime, et noored tahavad proovida. Enamgi veel: tuttavad räägivad, et enamasti on noortel ainetega katsetamisel olnud positiivne kogemus. Tantsivad ennastunustavalt ecstacy mõju all techno-muusika järgi, tundes ülevoolavat armastust oma sõprade vastu või kogevad LSDd tehes värvide ja mustrite virvarri, nagu nad oleksid kogu maailma ja selle olemusega üheks saanud.
Selle taustal tunduvad õpetajate ja vanemate räägitud hirmujutud pettusena. Sama kehtib ka arstide kohta. Algselt tundus jutt arstidest kui ravimitööstuse orjadest lihtsalt vandenõuteoreetikute sõnakõlksuna, kuid on tõsiasi, et antidepressantide efektiivsuse uurimisega on tõesti probleeme.
Nagu suurt osa teadust, kimbutab ka antidepressantide uurimisala asjaolu, et märkimisväärselt enam avaldatakse teadusartikleid uuringutest, milles tulemused on hüpoteesiga kooskõlas. Samas lõviosa uuringuid, milles püstitatud hüpoteesid kinnitust ei leia – näiteks antidepressantide vastav mõju ei avaldu -, ei saa kunagi teadusartikli kuju. Teiseks rahastatakse oluline osa ravimiuuringuid vastava ravimi tootjafirma poolt, mis aga muudab teadlased ravimi hindamise suhtes erapoolikuks. Viimaks tuleb nentida, et enamik antidepressante on küll rahustava toimega, kuid see ei tähenda iseenesest depressiooni vähenemist.
Kuuldes, millise kergekäelisusega antidepressante välja kirjutatakse, näib vahel endalegi, et ravimitööstus on arstid kinni maksnud. Kord kurtis sõber perearstile, et tahab vereproovi teha, sest tal esineb kord kuus surmahirmu tekitav paanikahoog. Vereproovist midagi kahtlast ei leitud, küll aga määras perearst sõbrale raviks antidepressandid. Nagu doktor Ivarineni jutust selgub, on teemaga tegelemiseks meeletult inimesi puudu. Ilmselgelt on kergem antidepressante välja kirjutada kui igaühe hingeeluga süvitsi minna ja probleemi tegeliku tuumani jõuda.
Muidugi, antidepressandid aitavad tuhandetel rasket depressiooni põdevatel inimestel vältida enesetappu. 60% USAs tehtavatest biomeditsiiniuuringutest rahastatakse erasektori poolt. Erafimade rahata oleksime ravimite vallas praegusest hoopis kehvemas seisus.
Lisaks kahtlustatakse tugevat seost psilotsübiini, MDMA ja LSD ning hallutsinogeense püsiva tajumushäire (HPPD) vahel. Eriti MDMA puhul on välja toodud selle pikaajalise kasutamise järel tekkivad negatiivsed mõjud inimese mälule, ärevusele ja depressioonile.
Küsimus on aga, kas see noori üldse huvitab. Kas julgeme noortega rääkida narkootikumide mõju erinevatest külgedest ja lubada neil ise valida? Usun, et see oleks igal juhul parem kui keelamine ja nõiajaht.
2015. aasta juunis pidas inglane Johann Hari TED Global London üritusel kuulsa ettekande “Kõik, mida Sa sõltuvusest tead, on vale” (ingl “Everything you know about addiction is wrong”). Ta on samal teemal kirjutanud ka raamatu ning vastanud kriitikale oma põhiliste seisukohtade kohta.
Hari kirjeldab põhjalikult 70ndatel aastatel korraldatud uuringut nimega “Rotipark” (ingl “Rat Park”).
Ühe sellele eelnenud sõltuvusuuringu raames tehtud eksperimendis pandi rotid elama pisikestesse oopiumveega varustatud puuridesse. Rotid jäid oopiumist sõltuvusse ning jõid end veest surnuks. Uuringus järeldati, et oopium tekitab surmava sõltuvuse.
“Rotipargi” uuringus pandi lisaks oopiumiveele puuridesse ka jooksurattad, maitsev toit ja - ilmselt kõige tähtsamana - ka teised rotid, kellega mängida ja paarituda. Tulemuseks oli, et “Rotipargi” rotid ei sattunud oopiumiveest sõltuvusse. Enamgi veel: kui isoleeritud puuride sõltlastest rotid koliti ümber “Rotipargi” puuridesse, lõpetasid nad oopiumvee tarbimise. Hari poeetiline järeldus oli järgmine: “Sõltuvus on kohandumus sinu keskkonnale. See ei ole sina - see on puur, milles sa elad.”
Hari tõmbab paralleele inimühiskonnaga ning selgitab, et sõltuvusse sattunute kõrvale heitmise ja sildistamise asemel peaksime näitama üles mõistmist ning suunama narkosõjale kuluva raha narkootikume tarvitanud inimeste tagasi õigele rajale aitamisele. Rajale, kus neil on sotsiaalne võrgustik ja eesmärk elus eksisteerimiseks, mis ei ole seotud sõltuvusainega. Seda võiks pidada utoopiaks, kui poleks riiki nimega Portugal, kus midagi sarnast juba tehakse.
13 aastat tagasi dekriminaliseeris (sõna, mis paljusid hirmutab) Portugal narkootikumide kasutamise. Riik hakkas narkomaaniat käsitlema mitte kui kriminaalset, vaid sotsiaalset probleemi. Narkootikumide tarvitamine on jätkuvalt ebaseaduslik, kuid tarvitajat ootavad varasemast erinevad tagajärjed. Seaduserikkujad kutsutakse kohtu asemel komisjoni ette, kus inimesega räägitakse olukorra taustast ja tarvitatud narkootikumi(de) mõjust.
Komisjonil on õigus määrata inimesele trahv (umbes sama kaaluga nagu liiklustrahv), ühiskondlik töö, ravi raviasutuses või väljastada tõend, mis mõjutab tulevikus tööle saamist. Ühtegi neist asjadest ei pea tegema, kui inimene on valmis ennast ise muutma. Üks sellise komisjoni esindajatest on öelnud, et mujal jääb mulje, nagu oldaks Portugalis dekriminaliseerimise järel tarvitajatega leebem, kuigi reaalsus on vastupidine. Inimestega tegeletakse rohkem: varasemalt suunati tähelepanu ainult diileritele, kuid nüüd peab iga tarvitamisega vahele jäänud inimene ühe sellise komisjoni eest läbi käima.
Tulemused? Narkootikumidega seotud nakatumised HI-viirusesse on võrreldes 2011. aastaga vähenenud 90 protsendi võrra. Portugali narkosurmade arv on Euroopas peaaegu madalaim. Üledoosi sureb aastas vaid kolm inimest miljoni kohta. Euroopa Liidu vastav keskmine näitaja on 17,3. Kui 1998. aastal viibis Portugalis sõltuvusravil 23 500, siis nüüd 35 000 inimest - voodikohtade, asutuste ja meditsiinilise toe kättesaadavus on suurenenud. Hinnanguliselt on sellega vähendatud Portugali illegaalse narkoturu käivet ligi 400 millioni euro jagu.
Kui Portugal on maailmale eeskujuks narkoprobleemiga tegelemisel üldiselt, siis hiljuti on just noorte sõltuvusega seoses esile kerkinud pisike, kuid võimas Island. Nende ennetussuunaga lähenemine baseerub kolmele sambale: tõenditel põhinev praktika, kogukonnapõhine lähenemine ja dialoog teaduse, poliitika ning praktika vahel.
See tähendab, et igal aastal täidavad kõik Islandi lapsed küsitluse erinevate riski- ja kaitsefaktorite kohta: enesehinnang, alkoholi või narkootikumide kasutus, perekonnaelu tingimused, naabruskonna olustik ja toetus, suhtumine kooli, vaba aja tegevused, religioossus, vanemliku järelvaate kvaliteet, armastus ja juhendamine, toetus kaaslastelt, ärevus, depressioon, suitsiidsus jne. Lähtuvalt küsitluse tulemustest luuakse kogukondades paremad vaba aja veetmise võimalused, tegeletakse perekondlike sidemete tugevdamisega, õpetatakse iseseisvust ning suhestumist kaaslastega. Igas kohalikus omavalitsuses on vastav inimene, kellelele uuringu läbiviijad tulemusi selgitavad ning kes korraldab kogukonna lapsevanemate, õpetajate, treenerite ja juhendajate kokkusaamisi, et arutada nendega hetkeolukorda ja selle parandamise võimalusi.
Kutsun üles meie inimesi nägema vaeva meie noorte nimel ja lõpetama hirmutamise ja sildistamise. Selle asemel suuname oma energia üksteise mõistmisele ja teaduspõhisele lähenemisele - kogume küsitluste kaudu tagasisidet kõikidelt Eesti noortelt ning pöörame tulemuste põhjal tähelepanu valdkondadele, mis seda enim vajavad. Toome kokku need inimesed, kes saavad hakata meie noortele elutervet keskkonda looma - noored ise, vanemad, õpetajad, treenerid ja vajadusel ka korravalvurid.
Küllap siis tuleb ka armastus.
