Kapis on hämar ja vaikne. Rahulik olek ja kodune lõhn oma asjade küljes. Kitsas, aga turvaline. Põrnitseb seal mõnda aega ja siis poeb jälle välja ja mängib hooga edasi. Mõned lapsed lihtsalt vajavad võimalust veidikene omaette olla.

Eesti riik on nagu see kapike. Tuled laiast maailmast, suurlinnade tuled jäävad seljataha, maandud hallil lennurajal järve ääres, läbid Euroopa kauneimaks tunnistatud lennujaama, sõidad trammiga mõne minuti – ja oled kodus.

Kõik tulevad tagasi, ükskõik kui suurelise jutuga nad siit lendu tõusevad. Varem või hiljem. Kas või korraks käima.

Eestlased hindavad oma privaatsust, seda „oma tuba, oma luba“-tunnet väga kõrgelt. Nii vaimset kui füüsilist.

Sest seda oma-kapikese-tunnet on vaja aeg-ajalt kogeda, et ennast laadida, oma tunnetest aru saada. See ongi identiteet – teadmine, et kuskil on see kapike päris oma asjadega olemas. Selle üle tasub uhke olla, sest maailmas kipub juba praegu rohkem olema neid, kes enda identiteeti (ma ei mõtle soolist) määratleda ei saa.

Loo pealkiri „Inimese kapike“ on laenatud Viivi Luigelt, kelle arvates igaühel on selline kapike, mille sisu ta naljalt teistele ei näita. See on tema privaattsoon. Ja ta on umbusklik.

Eestlased hindavad oma privaatsust, seda „oma tuba, oma luba“-tunnet väga kõrgelt. Nii vaimset kui füüsilist. Kui te olete bussis või järjekorras pidanud kellegagi külgi nühkima, siis teate seda ebamugavat tunnet (lõunapoolsetel rahvastel on isikut ümbritseva füüsilise ruumi piirid palju väiksemad). Aga kuidas me saame usaldada teist inimest, kui ta varjab oma kapikese sisu? Ainus võimalus on uskuda ja – pimesi usaldada, ütleb Luik.

Positiivse psühholoogia koolkonna teoreetikud ütlevad, et õnnetunne peaks kindlasti sisaldama kahte komponenti – tänulikkust ja tähendusrikkust.

Kui tahad olla õnnelik eestlane, siis ütle endale, et sa oled tänulik! Häid eesti asju (neid on vabariigi juubeli eelsetel päevadel loetletud hulganisti), mille eest tänulik olla, leiad ikka.

Ja tähendusrikast, mõtestatud ja loovat elu on Eestis minu arust kerge elada, kergem kui kusagil mujal. Nii palju on veel teha, nii palju on ruumi, nii vähe on takistusi.

Tähendusrikka elu üheks tingimuseks on kuulumine kuhugi: sul on ringkond omainimesi, kellega oma elu jagada, nad mõistavad ja hindavad sind ning sina neid. Näiteks on sul oma riik, päris oma, vanaisa ja vanaema ise tegid.

Teiseks: sul peab olema eesmärk, aga see ei tähenda nimekirja asjadest, mida hankida, vaid midagi suuremat, ja pigem tähendab see andmist, mitte saamist – ehk nagu ütles õnne-psühholoog Martin Seligman: kasuta oma tugevusi, võimeid ja häid iseloomuomadusi (selle asemel et vaeva näha oma nõrkuste ümbertöötamisega) ja tee midagi endast suuremat. Tee endale oma riik. Kui paljudel maailmas on sellist võimalust? Aga meil on!

Muidugi on see juubeli-eelne pateetika ja saja reaga Exceli edetabelite koostamine juba ära tüüdanud. Seegi on tore, sest kerge frustratsioon käib peo ettevalmistamisega ikka kaasas.

Õnneks piirdubki pateetika meediaga, s.t avaliku ruumiga. Privaatsfääris, kodudes, ollakse lihtsalt vaikselt omaette. Aasta tagasi helistasin läbi kõik Eesti kultuurimajad. Uurisin, kuidas vabariigi aastapäeva pidu peetakse. Kõige rohkem kartsin, et kuulen vastuseks, et sel õhtul vaadatakse telekast paraadi ja kogu lugu... Jah, teleülekanne presidendi vastuvõtust moodustabki olulise osa 24. veebruaril eestlase õhtust, aga ega pildikastist tulev õiget perepidu ei sega. Väga paljud vastasid, et sel õhtul istutakse koos pere ja sõpradega pidulaua taga ja... ongi kogu lugu. Sest mida imet sa veel pead tegema, kui sa oled koos omainimestega oma kodus oma riigis. Oma kapikeses.