Raportile eessõna kirjutanud Freedom House’i president Michael J. Abramowitz ütleb seda juba pealkirjas – „Demokraatia on kriisis“. Vabad valimised, ajakirjanduslik vabadus, seaduse järgimine – kõik need saavutused on kõikjal vähikäiku tegemas.

Mis on mõttekoda Freedom ­House?

Tegemist on Ameerikas asuva MTÜga, mis loodi 1941. aasta 31. oktoobril. Ühendriigid ei olnud selleks hetkeks veel ametlikult teise maailmasõtta astunud, kuid ühingu loomine on kindlasti seotud nii sõjaga kui ka 30. aastatel täheldatud demokraatia allakäiguga. Nende suundumustega tuli võidelda. Esimeseks auesimeheks oli USA tollase presidendi abikaasa Eleanor Roosevelt.

Freedom House on jäänud kaudselt seotuks USA valitsusega. See nähtub ka sellest, et enamiku ühingu eelarvest annavad Valge Maja toetused. 2016. aastal moodustasid need tervelt 86 protsenti eelarvest.

71 riigis poliitilised õigused ja kodanikuvabadused halvenesid, 35 riigis need paranesid.

Need, kellele Ühendriigid ei meeldi põhimõtteliselt, kasutavad seda asjaolu Freedom House’i erapooletuse ning tõsiseltvõetavuse kahtluse alla panekus. Eriti muidugi need valitsused, kelle juhitavad riigid on raportites halba valgusesse pandud. Venemaal on seda organisatsiooni lausa „russofoobseks“ nimetatud.

Samas on MTÜ raportites kritiseeritud ka USAd ennast ja mida aeg edasi, seda enam. Viimane raport on lausa kirglik.

Seega võib igaüks Freedom House’i suhtuda, nagu õigeks peab – kellele on see autoriteetne ­hindaja, kellele väga kallutatud. Aga üldiselt neid tsiteeritakse palju nii ajakirjanduses kui akadeemilistes kirjutistes.

Äsja ilmunud raporti koostasid 88 analüütikut. Enamasti on nad seotud Ameerika ja Briti ülikoolidega. Ainus meie kandi mees on Vilniuse ülikooli professor Liutauras Gudžinskas. Raport vaatleb 195 riiki ja 14 sõltuvat territooriumi (viimaste hulgas on nimetatud Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transnistria, Krimm, Tiibet). Pingetabelisse pandud riike-territooriume on jälgitud terve 2017. aasta vältel teatud meetoditega. Nende üle pole mõtet arutleda, sest teadmistejärgsel ajastul pole meetoditel mingit tähtsust. Võite neid uskuda, võite neid mitte uskuda (vt õppematerjalina Eesti-siseseid arutlusi Emajõe tselluloositehase, Rail Balticu, idapiiri maksumuse jne üle).

Asume põhilise juurde. Põhiline on Eesti koht 2017. aasta poliitiliste õiguste ja kodanikuvabaduste pingereas. Trummipõrin... Eesti on saanud 100 võimalikust punktist 94. Samal pulgal on Austria, Küpros, Saksamaa, Hispaania, Tuvalu, Suurbritannia, Tšiili.

Järgmine oluline küsimus: kuidas on seis Lätil ja Leedul? Meie komberuumis oodatakse, et see on suts kehvem kui Eestil. Komberuum ei pea pettuma: vahetul lõunanaabril on 87 punkti ja veelgi lõunapoolsemal 91.

Edasi: kas absoluutses tipus asuvad riigid on need, mis me arvame olevat? On küll. Maksimumpunktid ehk 100 arvestusühikut on ootuspäraselt saanud Soome, Norra ja Rootsi. Punn vähem on Kanadal ja Hollandil.

Järgmine kohustuslik küsimus: kas Venemaa seis on ootuspäraselt kehv? On – kõigest 20 punkti. Samas liigas on Valgevene (21), Iraan (18), Tšaad (18), Omaan (23); Venezuela ja Angola (26) on juba suti demokraatlikumad.
GPK8P4

Hiina Rahvavabariik oma 14 punktiga jääb tunduvalt maha. Kui võrrelda seda Hiina Demokraatliku Vabariigiga ehk Taiwaniga (93) ja Hongkongiga (59), siis mõtlemisainet see pakub.

Süüria näitaja on halvim, see on –1. Lõuna-Sudaanil 2, Põhja-Koreal 3 ja Türkmenistanil 4.

Kas oli ka üllatusi? USA oma 86 punktiga on kuidagi... mitte nii tipus, kui oodanuks. See on järgmine mõtlemisekoht.

Veerand sajandit tagasi, kui raudne eesriie langes, lootsid paljud, et totalitarismile on antud surmahoop ning demokraatlik korraldus alustab pidurdamatut võidukäiku. 90. aastatel tundus see kinnitust leidvat. Ent 2005.–2006. aastal algas vastupidine protsess, mis on kestnud muutusteta tänase päevani.

Tegelikult on üks muutus siiski võimalik esile tuua: kui varasematel aastatel halvenes demokraatia üldine olukord selle tõttu, et niigi autokraatlikud režiimid keerasid kruvisid veelgi enam kinni, siis viimastel aastatel on halvenemine tulnud selliste omaaegsete musterriikide arvel nagu Poola, Ungari, Türgi.

Otsides põhjusi, täheldavad analüütikud, et globaalsel areenil on juhtunud paralleelselt kaks asja: esiteks ei taha Ameerika Ühendriigid enam olla muule maailmale suureks demokraatia eeskujuks, seda iseäranis uue presidendi ajal; ja teiseks on üha enam populaarsust võitmas Hiina RV ja Vene Föderatsiooni autokraatsed mudelid.

Euroopa idapoolses otsas märgatakse Venemaa eeskuju levimist. Väidetavasti on Ungari juht Viktor ­Orbán mõndagi kopeerinud Venemaa isevalitsejalt ning Ungari edu demokraatia „juhitavaks“ muutmisel innustanud omakorda Poola konservatiive. Vahepeale jäävad Slovakkia ning Tšehhi lähevad piirkonna kahe suure tegijaga kaasa. Suundumuseks on ajakirjanduse allutamine valitsuse kontrollile ning kohtuvõimu sõltuvusse viimine täidesaatvast võimust. Mis ongi kaks esimest sammu autokraatiasse suundumisel.

Kui varasematel aastatel halvenes demokraatia üldine olukord selle tõttu, et niigi autokraatlikud režiimid keerasid kruvisid veelgi enam kinni, siis viimastel aastatel on halvenemine tulnud selliste omaaegsete musterriikide arvel nagu Poola, Ungari, Türgi.

Lääne-Euroopas toimuvad keerulisemad protsessid. Tuuakse ­esile tõsiasja, et paljude suurte demokraatlike riikide poliitilise süsteemi stabiilsust taganud kaheparteisüsteem on lagunemas. Populistlikud uustulnukad muudavad valitsuste moodustamise keerulisemaks ning nende teovõime väiksemaks. Paralleelselt sellega haarab ühiskondasid üha suurenev hirm terroristlike tegude ning ootamatult välja ilmunud migrantide ees, mistõttu ühiskonnad lepivad kergemini julgeoleku tagamise uute meetmete läbisurumisega. Aga uued meetmed ei suurenda vabadusi ega õigusi, need hoopis vähendavad neid.

Globaalsel tasandil on Lääne demokraatiad ja Ida despootiad ulatamas teineteisele kätt. Abinõud, mida Lääs kasutab terroristidega võitlemisel, leiavad Idas rakendust dissidentide mahasurumisel. Mistõttu Lääs ei saa enam võtta moraalse majaka rolli.

Eredalt tuli see välja just äsja, kui Briti peaminister Theresa May väisas Rahva-Hiinat. Teatud traditsioone järgides pidanuks ta president Xi ­Jinpingiga kohtudes rääkima ka inimõigustest ja demokraatlikest vabadustest (meenutuseks, Freedom House’i raportis on Hiina RV-l 14 punkti, Tiibetil 1 punkt, ­Hongkongil 59, aga Taiwanil tervelt 93 punkti) – enne visiiti kirjutati sellest, et May peaks kindlasti kõne alla võtma kunagise Briti ala Hongkongi omavalitsuse kitsendamise. Aga ta ei teinud seda. Väidetavalt olnud see jutuks valitsusjuhtidel nelja silma all, aga kui seda ei tehta avalikult, pressikonverentsil või riikliku avaldusena, siis on see sama hästi kui tegemata jäänud.

Brexiti vaevades, nõrgal positsioonil olev May läks Hiinasse selleks, et meenutada Suurbritannia olulisust ja tähtsust ka Euroopa Liiduta, kuid selle asemel andis võimaluse näidata Hiina RV presidendile, et globaalsel areenil on hoopiski tema kõige kõrgema lennuga draakon. Sellal kui Briti lõvi on vana ja kiilaks jäänud.

Ent kõige murettekitavam on siiski USA eemaletõmbumine demokraatliku eestvõitleja rollist. See pole ainult Donald Trumpi „äri ennekõike“ hoiaku tulemus. Tõenäoliselt hakkavad pikapeale avalduma Afganistani ja Iraagi sõdade mõju, suutmatus midagi ette võtta Süürias, klammerdumine liitlassuhetesse Saudi Araabiaga (7 punkti), mida eelistatakse mingil põhjusel sügavasti vaenatud Iraanile (18 punkti). Selline poliitika ulatub kaugele tagasi Trumpi-eelsesse aega.

Kui teatud kahepalgelisus liitlaste valimisel suure vastasseisu ajal N Liiduga on veel kuidagi arusaadav (seda meenutab kõnekäänuks muutunud lausung „he may be a son of a bitch, but he’s our son of a bitch“, mida on omistatud Ameerika eri tipp-poliitikutele, kes olla seda öelnud eri diktaatorite kohta), siis praegu on topelt­standardite rakendamist keerulisem põhjendada. Ka Jeemenis on kodusõda, ka seal pommitatakse linnasid, ja teevad seda Saudi Araabia õhujõud. Aga see ei takista sellel riigil olemast Ameerika suurim liitlane Lähis-Idas.

Ameerika Ühendriikide kui globaalse demokraatia ­eestvõitleja prestiiži langus mõjub otsesel moel lokaalsete suurvõimude ning pisi­tegijate käitumisele (sellest ei tahtnud omal ajal aru saada Toomas ­Hendrik Ilves, kes vähemalt avalikes sõnavõttudes viskus alati Ameerikat kaitsma, küsides süüdistavalt, miks kritikaanid ei pööra oma pilku X, Y ja Z riikide poole, mis käituvad sada korda hullemini kui USA).

Igatahes on 2017. aasta tulemused Freedom House’i andmetel järgmised: 71 riigis poliitilised õigused ja kodanikuvabadused halvenesid, 35 riigis need paranesid.

Freedom House’i president ­Michael J. Abramowitz märkis, et veel suuremat muret valmistab oletus, et noored inimesed, kes ei mäleta võitlust totalitarismiga – olgu see fašism või kommunism – võivad kaotada usu demokraatlikku projekti ja huvi selle vastu.

Kas see on nii ka Eestis, seda tuleks meil kohapeal uurida. Oma 94 demokraatiapunkti kõrgusest.