Nende seljas sõidavad kõik Jeesusest kuulsamad räpilapsed
Migos „Culture II“
7/10
Skrrt… skrrt… woo… brr… yeah… skrrt… brr… woo… skrrt… woo… autotune’i võdisev kallerdis, Roland TR-808 kuiv ja terav biidiplaks ning bassi madal praks. Trap’i pausirohke minimalism ja üheülbalisus võib olla petlik. See ei uinuta ega hüpnotiseeri. Oma parimatel hetkedel keerab napp biidiskeem närvilõpmed ümber näpu nagu naksti ja paneb sisikonna ärevalt värisema. Kui kõike Quavo, Offseti ja Takeoffi laiamist ei viitsi kaasa jaurata, siis „skrrrrrti“ võib põristada pikalt nagu nektariuimas mesilane ja peaga õhku bang’ida, kuni kaelalihas on jämedam kui Ott Kiivikase reis.
Omaette küsimus on, kas „Culture II“ kogu haibile vastu peab. Nagu nimigi päris otse viitab, on see mõtteline jätk eelmisele („Culture“) plaadile, mis Atlanta mehed hoobilt orbiidile lennutas. Aga järjeosadega on tihtipeale see jama, et nad ei pruugi oma eellase varjust välja särada. „Culture II“ mõjub paljuski eelmise albumi seljas seanaha vedamisena. 24 loost koosnev hunnik jätab kohati mulje varasemate sessioonide väljapraagitud materjalist. Poolikud, ebakindlad ideed, mis väsivad juba pärast esimest hook’i. Tõsi, singliväärilised hetked tarivad siis jälle kastaneid tulest välja. „MotorSport“ Nicki Minaj ja Cardi Bga paneb jalad rahutult visklema. 2 Chainziga „Too Playa“ üllatab mõtlikult lendleva saksisoologa. „Walk It Talk It“ toob tagasi Migose hõumi Drake’i, kellega koos segatakse valmis selline Hennessy kokteil, mida telliks teise veel. Ja siis „Flooded“, kus kolmikud kiitlevad kurjuse küüsis oma juveelide ja muude kulinatega. Sobiks hästi mingi progressiivse kullapoe reklaami.
Aga jah, eriliselt kultuurse mulje jätavad siin ikkagi produtsendid/biidimeistrid. Kui Migos nende listi oma instasse postitas, jäi tõenäoliselt mitmel tuhandel emoji’l suu ammuli. Metro Boomin, Murda Beatz, Pharrell, 808 Gods, Buddha Bless, DJ Durel, Kanye West ja kes kõik veel. Parim gäng, kellega hängida.