Jabur, valimatu ja lõbus tapmine aurupungi miljöös

„Dirk Gently’s Holistic Detective Agency“
Netflix (alates 5. jaanuarist)
2. hooaeg, 10 episoodi

„Dirk Gently’s Holistic Detective Agency“ on üks sedasorti sarjadest, kus hooaja esimeses pooles ei saa üldse aru, mis asju täpsemalt aetakse. Arusaamatust võimendab see, et suurem osa kangelasi ei saa samuti aru, mis nendega järsku juhtumas on. Sarja nimitüüp, holistiline detektiiv Dirk Gently (Samuel Barnett) ei ole ratsionaalse mõtlemisega nuhkija, vaid just nagu energiajooki täis pumbatud segane paabulind, kes on veendunud selles, et asi laheneb, kui ta asjadel lihtsalt juhtuda laseb. Sest kõik on omavahel seotud. Sest igal juhuslikul sündmusel on kindel põhjus. Nagu ta kõigile korrutab ja korrutab.

Esimese hooaja keskne juhtum – see, mida Dirk koos kaaslastega lahendas – oli põhjustatud ajas rändamisest. Selle kõrval oli mitu kõrvaltagaajamisliini, Dirki ajas taga FBI erivõimetega kodanikele spetsialiseerunud erigrupp, ajas taga holistiline salamõrvar ja jooksis ringi üksjagu hullumeelseid. Teises hooajas reisitakse aga paralleelmaailma vahet ja hullumeelseid on veel rohkem. Tervest reast peakangelastest oskan ma välja tuua vaid kaks, kes poleks kuidagi imelikud, mõne psüühikahäirega või kummaliste võimetega.

Uutest segastest on kõige ligitõmbavam FBI palgatud pearahakütt Preester. Ta näib saavat alati orgasmi, kui tal avaneb võimalus kedagi taga ajada ja maha lüüa. Ja teda tutvustavas stseenis poetab ta muigelsui: „Vaadake, ma olen väga paha inimene.“

Briti kirjaniku Douglas Adamsi samanimelisel romaanil põhinev sari on mingis mõttes lapsemeelne. Lustakas koloriit, paralleelmaailm on ühe väikse poisi unes loodud. Aga siin lokkab julm ja naljakas vägivald, mistõttu lastele näidata ei täiks.

Raskesti talutav on sarjas ka peaosaliste komme omavahel vaielda. Karjudes, hüsteeriliselt karjudes, täiesti ebaratsionaalselt. Ma ei tea, kas Adams kirjutas oma romaanisarja ka sellist kisa?

Ja siis veel kodanik kääbik ehk ­Elijah Wood ehk vastu tahtmist Dirk Gently sidekick’iks saav Todd. Tal on kogu aeg ehmunud hädasolija nägu peas – mokk töllakil, silmad punnis, laup kipras. Eks ma panen veidi juurde, aga temaga harjumine võtab tõesti aega.

Oma kõrgelt haritud sõpradele Dirki lugu soovitada ei julgeks, aga ma ise vaatasin mõnuga. Täiesti ettearvamatu sündmuste käik, jabur tapmine, fantaasiaküllased kangelased tegid sarjast mõningate miinuste kõrval lõbusa vaatamise.

Kõige lihtsam oleks „Dirk Gentlyt“ soovitada steampunk’i austajatele. Neile on see küll lausa spetsiaalselt disainitud. Ja on kahju, et sari juba pärast teist hooaega kinni pandi.