Tänapäeva õnneteoreetikud leiavad, et köögipidude traditsioonil võiks olla suur roll inimeste pikaealisuse ja õnneliku vananemise valemis.

Üldiselt on teada, et inimene elab üha kauem seetõttu, et saab kasutada paremaid arstirohtusid, süüa tervislikumalt ja viibida hügieenilisemas keskkonnas kui vanasti. Tegelikult ei pruugi need komponendid olla sugugi kõige olulisemad, et olla saja-aastasena reibas ja kõbus. Küll aga võivad seda olla köögipeod.

Kanada arengupsühholoog Susan ­Pinker kirjutas raamatu „ The Village Effect: How Face-To-Face Contact Can Make Us Healthier and Happier“. Ajendi selleks uurimistööks leidis ta ühest Sardiinia mägikülast nimega Ogaliastra.

Teadlast huvitas, miks just selles – ja ainult selles – maanurgas elab nii palju saja-aastaseid. Kuus korda rohkem kui Itaalias üldiselt, ja kümme korda rohkem kui Ameerikas. Väga palju on saja-aastaseid mehi.

Ogalistria on üsna omaette hoidev piirkond. Ja ta ei võlu oma hingematva iluga nagu mõni teine Itaalia koht. Kohalik arst tõrjus tagasi ka idee „geenihäirest“, kinnitades, et geenid mõjutavad inimest vahest 25% ulatuses. Arst pakkus ka vastuse: vaadake, me oleme siin väga kokkuhoidvad. Naabrivalve kuubis, nii heas kui halvas mõttes. Meie siin suhtleme üksteisega. Päriselt.

Pilkkontakti, käepigistust ja kallistust ei suuda asendada ükski laik sotsiaalvõrgustikus.

Ka Julianne Holt-Lunsted uuris põhjalikult keskealiste inimeste elustiili: mida nad söövad, palju sporti teevad, kui tihti käivad arsti juures, kui tihti seksivad, kui palju joovad-suitsetavad jne. Küsitlus pandi seitsmeks aastaks ootele, siis alles algas tegelik uurimine: kui palju neist inimestest on elus ja kuidas nad elavad. Tulemuseks oli pingerida: mis mõjutab eluea pikkust.

Puhas õhk? Korrelatsioon eluea pikkusega oli tühine. Kõrge vererõhk mängis samuti väga väikest rolli.

Normaalkaal ja sportlikud harjumused lugesid juba natuke rohkem, aga mitte oluliselt. Südamerohtude tarvitamine ning vaktsineerimine gripi vastu mõjutasid juba rohkem. Veel kõrgemal kohal oli alkoholiga piiri pidamine.

Suitsetamise maha jätmisel oli eluea pikkusega juba märkimisväärne seos.

Tähtsuselt teisel kohal olid lähisuhted – nende inimeste võrgustik, kelle peale sa saad loota. Need on inimesed, kellele sa võid haigena julgelt helistada, et ta sulle poest süüa tooks või on ta valmis sinuga pikalt rääkima, kui oled kriisi sattunud.

Ja esimesel kohal on sotsiaalne integratsioon! Silmast silma suhtlemine, hääl jõudmas teise inimese kõrvu.

See ei tähenda ainult pereliikmetega suhtlemist, vaid olulised on ka väikesed suhtlusaktid – paar sõna supermarketi kassapreiliga, mõni repliik valvelauaonuga, ettekandjaga, trammis pinginaabriga... Olulised on kõik hobiklubid, kus saab vestelda inimestega, kellega teil on sarnased huvid.

Pilkkontakti, käepigistust ja kallistust ei suuda asendada ükski laik sotsiaalvõrgustikus.

Selliste interaktsioonide rohkus on kõige täpsem ennustaja, kui pikk eluiga teid ees ootab, ütlevad psühholoogid.

Näost näkku suhtlemisel vabaneb rohkesti neurotransmittereid, mis kasvatavad usaldust, vähendavad stressi, vähendavad valutunnet ja suurendavad mõnutunnet.

Oksütotsiini ja dopamiini, selle keha enda toodetud morfiini tase tõuseb, stressihormoon kortisooli tase langeb. Nende hulgas, kes on sotsiaalselt aktiivsed, esineb vähem dementsust. Naistel on neli korda vähem rinnavähki. Ja üks tööintervjuude-uurimus kinnitab, et sa jätad targema mulje, kui lased oma häält kuulda – rääkimine on parem kui messenger’is kribamine.

Tänapäeva poleeritud köögilettide äärde külalised naljalt ei kogune, ja hoidku jumal, kui külaline sulle ootamatult koduukse taha saabub ning sind tähtsate tegevuste juures eksitab.

Aga võib-olla kutsud ta nüüd lahkemalt köögilaua äärde, kui tead, et üks korralik köögipidu võib su eluiga pikendada ning nii näed ehk EV 200. sünnipäevagi ära.