Nii armas ja võiks öelda, et ebaeestlaslik küsimus. Empaatiavõime on siin meie külmal maal harvaesinev – ja raskesti kaevandatav – loodusvara, kellegi teise tunnete pärast pole meil kombeks muretseda (saaks kuidagi iseendagagi hakkama). Oleksin tahtnud küsijalt uurida, kust tema oma head emotsioonid üldse hankis, samal ajal kui kõik teised tunduvad olevat solvunud, ärritunud, vihased, pettunud jne. Reinsalu! Ojasoo! Rõivas, Ligi, onu Heino ja kanakari... Isegi Kontaveit rikkus eestlaste tuju, jäädes selgest võiduseisust Suarez Navarrole alla!

Ja selle „kõik-on-valesti-kõik-on-halvasti“ keskel leidub inimene, kellel on hea tuju ning ta tahaks seda teistelegi jagada, aga ei tea, kuidas!

See ongi raske ülesanne, aga väga tänuväärne ja rahvatervise seisukohalt vajalik püüdlus, sest mida parem on inimese tuju, seda tervem ta on ka füüsiliselt (kirjutan neid ridu tõvevoodis, nina luriseb ja köha matab hinge).

Aasta tagasi avaldas Ameerika Psühholoogilise Assotsiatsiooni ajakiri Health Psychology uurimistulemuse, mis ütleb, et need inimesed, kellel on õnnelik elukaaslane, on tunduvalt parema tervisega.

Jättes kõrvale küsimuse, kuivõrd tõenäoline üldse on selline paarisuhe, kus üks on õnnelik ja teine mitte, vaatleme selle uuringu tulemusi.

Kui su tumemeelne partner märkab, et sina oled oma eluga rahul, siis on temalgi kergem hoiduda destruktiivsest käitumisest.

Võeti ette 1981 keskealist valget heteroseksuaalset abielupaari. Kuue aasta jooksul jälgiti nende harjumusi, nii tervislikke kui ka ebatervislikke eluviise, päriti meeleolu järele, samuti krooniliste haiguste kohta. Küsiti ka, kui palju nad oma kaasa tervise pärast muretsevad. Ja kui palju panustavad teise aitamisele ja meeleolu turgutamisele. Olgu igaks juhuks kohe öeldud, et soolisi erinevusi vastustes ei täheldatud.

Põhjuseid, miks päikeselisest ja kerge meelega partnerist on rohkem kasu, ilmneb kolm.

Esiteks, õnnelik partner pakub tugevamat sotsiaalset kaitset (hoolitsust, tähelepanu, turvatunnet) võrreldes nende partneritega, kes on stressis ja depressiivsed. Masendunul on endal oma halva enesetundega nii palju tegemist, et teise vajaduste tähele panemiseks jõudu ei jätku.

Teiseks, õnnelikul partneril võib korda minna teine endaga kaasa vedada matkama, tantsima või kas või õigel ajal magama heitma, ühesõnaga, tervisele kasulikud kombed võivad külge hakata ka depressiivsele tüübile – ja see on juba sammuke tunneli lõpus sirava valguse poole.

Kolmandaks, õnneliku inimesega koos on elu lihtsam, sest tema käes kõik lendab, kõik on kodus korras ja toimetatud (ja mille üle siis enam kurta?).

Kui su tumemeelne partner märkab, et sina oled oma eluga rahul, siis on temalgi kergem hoiduda destruktiivsest käitumisest, nagu joomine, narkootikumid vms.

Lähisuhted mõjutavad inimest kõige rohkem, aga julgen neid uurimustulemusi laiendada ka kaugemate, kolleegisuhete peale. Tunded on nakkavad igal juhul. Kui kontoris laua taga istub optimistlik ja elurõõmus inimene, siis pole lihtsalt võimalik, et masendunud kolleegile kas või mõnigi „õnnemolekul“ edasi ei levi. Kahjuks toimib see ka vastupidi – negatiivsed tunded on kergesti nakkavad, veel kergeminigi kui positiivsed.

Seda seaduspära teades on võimalik end eelnevalt immuniseerida ja nakatumisest teadlikult hoiduda. Kui lasete end kolleegi pahurdamisest kaasa haarata, käivitub teie sisemine „kanakarja kambakas“ – mõttetu negatiivsus lööb vohama.

Ehk tasuks kolleegilt (või elukaaslaselt) küsida, mida tema tusatuju leevendamiseks teha saaks.

Siin teile tervise võti – kui tahad olla ise terve, siis tee oma partner õnnelikuks.