Kahju, et aastapäeva lavastuse ettepanekut ei tehtud Võrnole või Kirsile. Siis saaksime koos vihata

104 allkirjaga avalik kiri nõudmisega kõrvaldada Tiit Ojasoo riigi aastapäevapeo lavastamisest paneb presidendi suure surve alla.

Iga kord, kui kuulen, et „grupp X“ on niisugune ja „grupp Y“ naasugune, sureb minu peas üks ajurakk. Rahvus, nahavärv, sugu, vanus, Tiit Ojasoo kaitsjad ja Tiit Ojasoo vastased – absolutistlikusse individualismi kaldujana midagi minus kihvatab.*

Kõige hullemad on olukorrad – ja neid on kogu aeg –, kui sa pead kuhugi kuuluma. Sa pead olema selles või tolles grupis. Meiega või nendega. Meie tiimis või nende tiimis.

Loen Feministeeriumist, kuidas naisterahvast proovitakse pargis vägistada (vägistamine ei õnnestu, peksmine aga küll), ja ma tahaks olla esimene, kes sellele mehele lõuga annab. Lõik edasi loen järgmist Feministeeriumi ahistamislugu, et naisterahvale hõigatakse raudteejaamas „djeevuška“ (midagi muud ei juhtunudki), ning mõtlen: tere talv!