Et nonde võistluste tulemusel valminud teosed suhestuvad peaaegu alati avaliku ruumiga, kus viibijatel on ikka palju erinevaid arvamusi, on need teosed vägagi altid poleemikale. Nõnda võib öelda ka akadeemia tulevase õppehoonega kaasneva taiese kohta.

Küsigem, kellele ja milleks sellist teost vaja läheb.

Koit Ojaliiv, üks uue maja autoritest, rääkis viimati Ekspressile antud intervjuus, et esteetilises plaanis tahetakse rõhutada lammutamisele läinud vana maja iseloomustanud lõpetamatuse tunnet: see tähendab, et muretsema ei peaks iga maha läinud värvi- või liimipleki ja seina löödud naela pärast. „Maja oleks justkui lõuend või platvorm,“ arvab Ojaliiv.

Eestimaa uhkusena gastroleerib saja-aastase vabariigi saadikuna von Lõngus, juubelikingina sai modernistlikult siivas telemaja omale silmaga ekraani ja muude uskumatute kitšimotiividega grafiti.

Tundub, et sarnane kontseptsioon on veennud ka žüriid kunstiakadeemia esiteose valimisel. Põhimõtteliselt on „Paatina“ (autorkond pole veel avalikustatud, see toimub 24. jaanuaril) kujul tegemist arhitektoonidega, mida igaüks võib täiendada. Žürii meelest liidab selline lähenemine akadeemiat ühiskonnaga, kõnetades rohkem tavakodanikku kui kunstiinimest, ühendab traditsioonilise ja kaasaegse kunsti ning provotseerib kaasaegsele kunstile omast sekkumist.

Need betoonist valmistatud pildiraamilikud objektid tuletavad meelde 2011. aastal Vabaduse väljakul eksponeeritud Ats Parve ja Kadarik Tüür Arhitektide hiiglaslikku kuupjat kaamerat – „Camera obscurat“.

Ilmselt pole aga heade ideede korduvkasutamises midagi häbiväärset. Tasub meenutada, kuidas kommunismiohvrite memoriaali võistlusel raudset eesriiet kuvav töö Ugala juures teatrieesriideks moondus.

Näikse, et rahvalik viis sodida ongi paljude meelest täna eesti kunsti kõrgpilotaaž. Eestimaa uhkusena gastroleerib saja-aastase vabariigi saadikuna von Lõngus, juubelikingina sai modernistlikult siivas telemaja endale silmaga ekraani ja muude uskumatute kitšimotiividega grafiti, samasuguse sürpriisi osaliseks sai ka linnahall ning hulk teisi hooneid.

Muidugi võime öelda, et avalike soditulpade abil loovuse kannustamine võiks olla kunstiakadeemia laiem missioon ühiskonnas. Joonistagem, maaligem, kudugem, kleepigem nätse ja häid ideid! Materiaalse kultuuri uurimine on paeluv, aga võime siiski arutleda, kas viimseni kõik kätega tehtu on väärtus, mida alal hoida. Või ongi akadeemiline kunstiharidus midagi teisejärgulist, mille asemel peaksime hindama manuaalsete käpardite tehtut kui rahvakunsti?