Nad väljendasid oma mõtteid gallialikul viisil: sellise otsekohesusega, mis võis isegi tuhmina mõjuda. Samuti oli kiri silmatorkavalt halvasti toimetatud, sisaldades kohmakaid lõike, mis polnud selle autorite väärilised. Kuid lühidalt arvasid nad, et #MeToo liikumise seksuaalse ahistamisega võitlev kampaania esindab “puritaanlikku...puhastuslainet”; et “vägistamine on kuritegu, kuid kellegi võrgutamine - isegi kui seda tehakse järjekindlalt või kohmakalt - pole seda, samamoodi pole ka džentelmenlik käitumine alati matšorünnak”. Edasi kuulutasid nad, et “see, mis algas naiste vabastamise ja rääkima julgustamisega, on tänaseks muutunud vastupidiseks - me hirmutame inimesi “õigesti” rääkima, karjume maha need, kes selle järgi ei joondu, ja naisi, kes keelduvad (uue reaalsuse järgi) paindumast, peetakse kaasosalisteks ja reeturiteks.”

Teisisõnu väitsid need 100 naist, kes esindavad Prantsusmaal ka paljusid teisi, et sedasorti uus-puritaanlus haiseb stalinismi ja “mõttepolitsei”, mitte tõelise demokraatia järele. Nad keelduvad heaks kiitmast kuvandit naistest kui “vaestest väikestest asjakestest. Seda viktoriaanlikku ideed, et naised on kõigest lapsed, keda on tarvis kaitsta” - ehk sama ettekujutust, mida ülistavad usufundamentalistid ja tagurlased.

“Naistena ei tunne me end ära sellises feminismis, mis peale võimu kuritarvitamise hukkamõistmise võtab ette ka meeste ja seksuaalsuse vihkamise.”

Kirjeldatu on näide sellest, mis on Prantsuse feminismi alati Ameerika ja Briti omast eristanud: suhtumine seksi ja meestesse.

Osalt nö tõlkes kaduma mineku tõttu sai kirjale sotsiaalvõrgustikes osaks hukkamõist. Mõned (näitleja Asia Argento) süüdistasid, et kirja autorid on “sisemise misogüünia” abil endale "lobotoomia" teinud. Rohkem oli inimesi, kes nimetasid neid “vägistamise apologeetideks”, “liiga vanaks ja nõdraks, et mõista tänapäeva naiste probleeme”. Neid süüdistati “ülepriviligeerituses” ja selles, et nad on ”1960ndatesse ja 1970ndatesse kinni jäänud”.

Kirjeldatu on näide sellest, mis on Prantsuse feminismi alati Ameerika ja Briti omast eristanud: suhtumine seksi ja meestesse.

Ühtäkki said Deneuve´ist ja raamatu “Catherine M-i seksuaalelu” poolest tuntud kunstikriitik Catherine Millet´st nende võrdkujud, keda nooremad feministid Prantsusmaal ja mujal nägid tagurlike ning üleliigselt priviligeeritud kuulsuste ja intellektuaalide kambana, kes olid ühtaegu täiesti hoolimatud kõikide vägistamise ja seksuaalahistamise anonüümsete ohvrite suhtes, aga ka liiga hõivatud oma seksuaalvabaduse ja prantslasliku ringi amelemise tava kaitsmisega.

Kirja autorid ei teinud endale head, kui kirjutasid meeste õigusest naisi tülitada ja tüüdata. See kohmakas ja lubamatu lause valas veelgi õli tulle ja tugevdas prantsuse naiste suhtes valitsevaid eelarvamusi ja klišeesid. Nagu kirjutas 1947. aastal Simone de Beauvoir: “Ameerika naised tunnevad vaid põlgust prantsuse naiste suhtes, kes on alati liiga agaralt valmis oma meestele heameelt valmistama ja liialt leppivad nende kapriiside suhtes.”

Sellest on tõesti kahju: kiri esitab tugevaid argumente. Ja teeb seda varjamatult prantslaslikult: teisisõnu käskivalt ja jämedalt.

Prantsusmaal tervitatakse tulist debatti. Nagu kirjutas kõrgelt hinnatud 89aastane prantsuse ajaloolane ja feminist Michelle Perrot, kes oli Deneuve´i kirja suhtes osaliselt kriitiline: “Nad on võidukad vabad naised, kes näitavad teatud solidaarsuse puudumist #MeToo ohvritega...Kuid nad ütlevad, mida mõtlevad, ja paljud jagavad nende vaateid. Debatt on ehtne ja seda tuleb tunnistada.”

Tänapäeva Prantsusmaal eskisteerivad teineteise kõrval erinevad feministlikud grupid: peamine neist kõnnib De Beauvoiri jälgedes. See ei ole sõjas meeste, vaid pigem matšokultuuri, soolise ebavõrdsuse ja religioonides sisalduva misogüüniaga.

Aga siis on veel suhteliselt hiljuti Ameerikast imporditud feminism, mis võib mõjuda oportunistliku ja “meestevihkajalikuna”; mis pigistab kinni silmad usulise misogüünia ees, kaitstes näiteks hidžaabi kandmist. Selle suuna esindajad peavad end Prantsuse feminismi uueks teejuhiks, värskeks vereks. Tähelepanuta jääb, et osade jaoks kõlavad nad kui stalinistlikud komissarid või püksseelikus Robespierre, kes jagab edikte selle kohta, milline on aktsepteeritav käitumine. Me eksime aga, kui arvame, et praegune debatt osutab põlvkondade vahelisele võitlusele. Deneuve´i avaldusele on alla kirjutanud palju Y-põlvkonna esindajaid. Lõhe on poliitiline, isegi ideoloogiline.

Perrot´ järgi “kardavad kirja autorid, et #MeToo liikumine uuristab loomingulist, kunstilist ja seksuaalset vabadust; et saabuv moralistlik vastulöök hävitab selle, mille saavutamise nimel on liberaalne mõtteviis kõvasti võidelnud; et naiste kehad ja seks muutuvad taas keelatud territooriumiks ja et uus moraalne kord juhatab sisse uue tsensuuri ihade vaba liikumise vastu.”

Tõenäoliselt on see Deneuve´i kirja kõige huvitavam ja teravam argument. Deneuve´i avaldusele alla kirjutanud 41aastane psühhoanalüütik ja kirjanik Sarah Chiche selgitas: “#MeToo ohvrite isiklikud lood on saanud võimsaks magnetiks, neid saadab avalikkuses suur menu. Sellest on saanud peaaegu uus avaliku diskursuse vorm. Kahjuks on see saamas hukutavaks: nüüd tuleb ümber kirjutada raamatuid, filme ümber filmida.”

Möödunud nädalal otsustas üks Firenze ooperimaja direktor muuta Bizet´ “Carmeni” lõppu nii, et Carmen tapab ise oma mõrtsuka. Ridley Scott toimetas oma viimasest filmist “Kogu maailma raha” välja Kevin Spacey ja filmis Christopher Plummeriga tema stseenid uuesti. BBCs kahtlevad kunstikriitikud, kas boikoteerida Gauguini näitust Londonis, sest maalikunstnik magas alaealiste tahitilastega. Teised tahavad ümber kirjutada “Okasroosikest”, nii et lõpusuudlus toimuks mõlema poole nõusolekul.

Hetkest, mil Deneuve kirjale allkirja andis, peetakse Luis Buñueli “Belle de Jour´i” filmiks, mis õigustab vägistamist ja mille näitamine tuleks kinodes ära keelata. “Selline uus feminism teenib kultuurilise revisionismi huve ega tea, millal lõpetada,” ütleb Chiche.

Prantsuse tavade hulka kuulub häirimine, kahtlemine, kritiseerimine ja kahe vabaduse - üks, mis häirib ja teine, mis kaitseb - vahelise konflikti lõkkele puhumine. Seksuaalsusest on saanud uus lahinguväli. “Täna, aastal 2018, ei näeks Oshima “Armastuse corrida” ja Nabokovi “Lolita” kunagi päevavalgust, sest nii tagurlased kui isehakanud progressiivid toetuvad tegelike ohvrite saatusele, et meid kõiki vaigistada,” ütleb Chiche.

Deneuve´ist on räägitud palju, kuid vähe on öeldud avaliku kirja tegeliku initsiaatori kohta. Tema nimi on Abnousse Shalmani. Ta on 41aastane prantsuse-iraanlane. Ta kasvas üles ajatolla Khomeynī võimu all, kuni tema vanemad 1985. aastal Pariisi põgenesid. 2014. aastal avaldatud raamatus “Khomeini, Sade et Moi” avaldas ta, et on vägistamisohver, kuid tõdes ka, et prantsuse autorid nagu Colette, Victor Hugo ja Marquis de Sade õpetasid talle, kuidas olla naisena vaba ja seksuaalne olend, kaugel eemal islamiloorist, mida teda tüdrukuna Teheranis kandma sunniti.

Võib-olla peaksime kuulama, kui ta püüdis end Prantsuse raadios kostma panna: “Me ei halvusta neid paljusid naisi, kellel oli julgust (Harvey) Weinsteini vastu sõna võtta. Samuti ei sea me kahtluse alla nende võitluse legitiimsust. Küll tahame lisada debatti oma, senisest erineva hääle.”

© Guardian News & Media