Eestlased on ärevil, sest Tartu külje alla tahetakse ehitada tselluloositehas. Kas võtate seda potentsiaalse konkurendina, sest tehas toodaks 30-40 protsenti Eesti taastuvenergiast?

Ei, mitte ilmtingimata. Tunnen neid inimesi, olen nendega kohtunud. Hoian neile pöialt, sest ma tean, kui raske on suuri asju Eestis teha.

Ma tahan, et see tehas tuleks, aga ühiskondliku konsensusega.

Rohkelt vastuseisu tekitab ka Rail Baltic.

Rail Balticu tammi läheks erinevatel hinnangutel vähemalt 4 miljonit tonni täitematerjali: kruusa, killustikku jne. Meie aheraine ja sellest tehtud killustik on seal täiesti kasutatavad. Eestis jääks sel juhul 10-15 kruusa- ja paekivikaevandust loomata. See võiks olla aasta keskkonnategu.

Suurenergeetika ei pea olema keskkonnaprobleemide tekitaja, ta võib olla ka lahendaja.

Näiteks Narva linna kütame suures osas jäätmetega. Pean silmas ehituse puitjäätmeid, mida kasutame Balti elektrijaamas põlevkivi kõrval.

Suudame ka õli toota vanadest rehvidest, need on suur keskkonnaprobleem. Kui saame Euroopast loa, suudaksime lisaks Eesti 12 000 tonnile aastas ka suurema piirkonna probleemi ära lahendada.

Üks tabuteema on fosforiit. Kas olete selle vastu huvi tundnud?

Maroko on üks maailma suuremaid fosforiiditootjaid ja uurib meie käest, kuidas põlevkivi kasutada. Põlevkivi ja fosforiit on olemuslikult sarnased. Põlevkivimaardlates on sageli fosforiiti ja vastupidi. Ainult, et üht võib olla rohkem ja teist vähem ja üks on väärtuslikum kui teine.

On ka kohti, kus neid saaks koos kaevandada. Ka Eestis.