Arseni Iratov on lugupeetud inimene. Moskva miljonär, suure arhitektuuribüroo omanik, võimukas tegelane ja pealegi ohtlikult ilus, nagu Vrubeli deemon, ehkki juba viiekümnendates aastates. Tema elukaaslane Vera on temast mitukümmend aastat noorem kaunitar, kes jumaldab Iratovit. Kõik on hästi, isegi ülihästi, kuid ühel hommikul ärgates avastab Iratov, et tema suguorgan on tema juurest lahkunud, jättes endast maha kaks peaaegu märkamatut õmblust ning pisikese augu – pissimiseks.

Kadunud riist ilmub välja Moskva-lähedases külakeses, lagunevas talus, kus elab kolmeteistaastane koolitüdruk Aliska koos oma vanaemaga. See on täielikult väljakujunenud inimkeha kujuline, ehkki pisike nagu vastsündinud hiireke, ning kosub kiiresti. Ta ei tea enda kohta midagi ja tüdruk paneb talle nimeks Eugene. Aliska poputab teda ja imekähku kasvab pöialpoisist läikivmustade juustega meesiludus, kelle puudutus muudab tüdruku põlved veeks. Pärast ekstaatilist ööd laenab saatuslik nooruk tüdrukult riided ja siirdub mööda talvist teed Moskva poole. Aliskas kasvab aga juba uus elu.

Niimoodi algab vene kirjaniku Dmitri Lipskerovi värske romaan „Sellest ja liblikatest“. Nagu nimigi ütleb, keerleb romaan paljuski „selle“ ümber, kuid see on siiski vaid üks osa tervikust. Lipskerov on tuntud vene kirjanik (snd 1964), tuntud vene dramaturgi Mihhail Lipske­rovi poeg. Tema isa multifilme on Nõukogude ajal kasvanud inimesed kindlasti televiisorist näinud, kas või näiteks animafilmi „Röövimine... moodi“, mis paroodia vormis tegelikult kasutas võimalust „kapitalismimaailma“ kujutada – läänelikke rõivaid ja autosid, striptiisi, brändide logosid. Poeg Dmitri lõpetas teatriakadeemia ja kirjutas näidendeid, teda lavastasid kuulsad lavastajad Oleg Tabakov ja Mark Zahharov, kuid dramaturgia raamid hakkasid teda segama ning ta pühendus täielikult ilukirjandusele. Dmitri sai juba 25aastaselt kirjanike liidu liikmeks, kuid eks 80. aastate lõpus oli gerontokraatia Venemaalgi juba hinge vaakumas. Lipskerov on viljakas ja populaarne kirjanik, kes on välja andnud 15 raamatut, nii jutustusi kui romaane. „Sellest ja liblikatest“ on tema värskeim ja seni ainus eesti keelde tõlgitud teos.

Plehkupannud peenis nimega Eugene jätkab aga oma vallutusi Moskvas: „...Eugene haaras [Lilial] kätega peast ja suudles huulile sedavõrd oskuslikult, nõnda pikaldaselt ja magusalt liikus tema karamelline keel, et noore naise ihu süttis hetkega ja temast tulvas tuline jõgi nagu vulkaani hõõguv laava.“ Naise kõikjale kostvate armuhüüete peale (tegevus toimus haiglas) sündis reanimatsiooniruumis ime: „... kaks haiget meest ärkasid koomast ega kavatsenudki sinna naasta, kui otsustada monitoride näitajate järgi“. Kuid koidikul lahkub Eugene külmalt ja hoolimatult, naine tajub, et mitte kunagi enam oma elus ei koge ta „nii eepilist naudingut“ ning on talle mõeldes täiesti kindel: „Deemon! Ma veetsin selle öö deemoniga!...“ Või niimoodi: „Ta [--] võttis Verotškat meisterlikult, peletades tema üsast kõik teiste meeste jäljed, täitis ta endaga. Vera piiksus vaimustatult nagu hiir, kes on leidnud terve juustukangi, hing jäi taas kinni, talle tundus, et ta sureb kõige üleküllusest...“ Sarihülgaja-rändfallos on keskendunud ainult oma naudingutele ega hooli naistest pärast seksi mitte üks raas...

Juba nende näidete järgi võib öelda, et Lipskerov on nn maagilise realismi meister, aga kui kasutada amerikanismi, siis kõlaks see umbes nii: Bulgakov meets Gogol meets Ilf ja Petrov meets García Márquez. Tähelepanelik lugeja leiab viiteid nendele hiiglastele igal leheküljel. Reaalsus ja fantaasia segunevad raamatus lootusetult omavahel, tunded on tulised ning maised ja taevased jõud peavad võitlust. Aga asi läheb üha hullemaks, tegevusse sekkuvad langenud inglid, kes inimeste seas liiguvad ja pikisilmi ­ülestõusmist oota­vad, ja loomulikult toimub osa tegevusest Bulgakovist juba nii tuntud Moskva restoranides.

Vähe sellest, kogu maailma mehed jäävad oma riistadest ilma. Elanikkonna kõige vähem pettunud osad olid lesbide kogukonnad, „kes hakkasid ootamatult pretendeerima kogu inimkonna valitsemisele“, sest neil oli säilinud seksuaalne orientatsioon koos võimekuse ja sooviga seda kinnitada. Mille tulemusena „peaaegu kõik planeedi naised liitusid lühikese aja vältel vähemusega, muutes selle ligi sajaprotsendiliseks enamuseks“. Kuna riistaga mehi enam ei olnud ja poisslapsi ei sündinud, siis jäi inimkonnal elada veel sadakond aastat. Aga ressursse selleks oli ju küllalt...

On selge, et sellises nutuses olukorras suudavad lahendust pakkuda ainult vanatestamentlikud jõud. Kolm langenud inglit saavadki kauaoodatud korralduse osta rongipiletid ja istuda Prahasse sõitvale rongile. Moskvas sõlmitakse abielu, mille tulemusena võib maailma ilmuda uus Lunastaja... Midagi on teoksil.

Kui nüüd tundub, et ma olen kirjutanud korraliku spoileri, siis ei suutnud ma siia panna sajandikkugi romaani pulbitsevast sisust. Vaimukas, nõtke, põnev, tark ja erootiline raamat ei ole üles ehitatud lineaarselt, vaid sarnaneb suure lõngakeraga, millest välja ulatuvad erivärvilised niidid (liinid) viivad selle salapärasesse südamikku. Avastage ise ja te ei kahetse!