Õnne valem: Aeg elada, aeg armastada
Aega üldse pole! Aega ei jätku raamatutele, spordiklubile, sõpradele, töödki jäävad ripakile, sest no ei ole seda aega kuskilt võtta, et tähtaegadest kinni pidada. Klišeele saab vastata klišeega: kõigile eraldatakse võrdselt 24 tundi ööpäevas ja nädalas on seitse päeva. Seda on liiga vähe. Valdav osa meist heitleb päevast päeva ajavaesusega. Ja kuskil elab ka mõni ajarikas – indiviid, kes saab süüvida mõttesse, mida oma ajaga võiks järgmiseks ette võtta. Tema võib aega veeta ja viita, suurem osa meist aga võib sellest vaid unistada.
Kuhu aeg kaob?
Üldiselt elavad kõik inimesed trafaretses rütmis, ilmneb statistikaameti analüüsist.
Kogu maa (90 protsenti) viibib keskööst umbes kella kuueni hommikul unerüpes (keskmiselt kaheksa tundi). Hiljemalt kella kaheksaks on pool elanikkonnast ärkvel.
Järgneb seitse tundi tööd. Üle kolmandiku inimestest töötab (vähemalt esmaspäevast neljapäevani, reedeti jääb töötunde vähemaks) kella 9 ja 17 vahel, kusjuures sisulisele tasustatud tööle kulub alla kuue tunni. Kõik tõhusam töötamise aeg on 10 ja 12 vahel.
Kell 18–19 teevad kõik majapidamistöid. Keskmiselt tund aega päevas kulutatakse söögi valmistamisele.
Kell 20–22 vaatab üle poole rahvastikust televiisorit.
Söömisele-joomisele kulub päevas keskmiselt poolteist tundi, muudele üldinimlikele vajadustele (pesemine, riietumine, võib-olla arstilkäik vms) kulub päevas alla tunni.
Ülejäänud ärkvelolekuaega nimetavad statistikud vabaks ajaks – sellesse peavad mahtuma kõikmõeldavad tegevused alates pubis õlleklaasi taga istumisest ja lõpetades metsas seenel käiguga.
Sel sajandil on siiski toimunud mõningad nihked: tasulisele tööle ja kodutöödele kuluv aeg on lühenenud ning vaba aega tuleb aina juurde. Vaba aeg on statistiliselt pikenenud 40 minuti võrra – ja kolm korda võite arvata, millele see kulub. Loomulikult ekraanidele.
Inimeste eluolu on muutunud kahtlemata mugavamaks, kuid see ei tähenda rahulolu kasvu. Nii mõnigi tunneb suuremat mõnu tööasjade ajamisest kui kodusest elust.
Ajavaesus kimbutab just jõukamaid inimesi – mida suurem on inimese sissetulek, seda rohkem on ta võtnud ka kohustusi. Samuti kimbutab ajavaesus haritumaid – mida kõrgem haridustase, seda rohkem töid-tegemisi. Kui kõrgeima haridustasemega inimestel kulub tööks 8 tundi ööpäevas, siis madalaima haridustasemega inimesel 2,5 tundi vähem. Seega on nad ajarikkad (kuigi tihtipeale rahavaesed).
Marju Lauristin käsitlebki nähtust sedapidi: mida tublim inimene, seda suurem on tema ajavaesus ning ajarikkus assotsieerub tal luuserlusega.
Ka ajavaesus võib kaasa tuua heidiku staatuse ja sotsiaalse tõrjutuse, sest aega sotsiaalse kapitali kogumisele, olengutele, sõpradega suhtlemisele, isegi perele-lastele jääb eriti väheks.
Ajavaesust mõõdetakse samamoodi nagu rahavaesust – inimest, kellel on ööpäevas kohustustevaba aega alla 60%, loetakse ajavaeseks. Kui absoluutse vaesuse piirist allapoole jääb see, kellel napib elatusvahendeid minimaalsekski toimetulekuks, siis ajakasutuses tähendaks see vaba aja puudumist ehk null minutit vaba aega päevas. Allpool suhtelise ajavaesuse piiri elab Eestis iga neljas inimene – neil on ööpäevas vaba aega 3 tundi ja 18 minutit.
Ajavaesteks ei loeta neid, kes saavad oma kohustustega hakkama ning leiavad siiski vaba aega iseendale.
Absoluutses ajavaesuses sipleb meil kaks protsenti rahvastikust. Põhiliselt on need töötavad, 25–44aastased väikeste lastega perekonnainimesed. Nad töötavad üle kümne tunni ööpäevas ning kuuluvad sissetuleku põhjal kas kõige rikkamate või kõige vaesemate hulka. 38 protsenti suure sissetulekuga inimestest kannatab ajapuuduse käes.
Muidugi põhjustab pidev ajapuudus stressi – iga neljas kohustuste koorma all rügaja tajub ülemäärast pinget. Siiski leidub oluline erinevus: stress kimbutab rohkem neid, kes vaevlevad palgatöö koormuse käes. Need, kes rassivad koduste majapidamistöödega, kannatavad stressi käes palju vähem. Õhtumaises tsivilisatsioonis tekib inimestel vaba aega järjest juurde. Seda aega tuleks kasutada sihipäraselt, s.t õnne ja rahulolu kasvatamiseks.
