Mõnikord tekib halvav tunne, et hävitavad jõud võtavad võimust ja meie jääme jõuetuks. Sel hetkel, kui kaastunne läbi murrab, oleme aga päästetud. Nii erinevad nõudmised, nii palju ebakindlust. Kes olen mina, kes oled sina. Mida me tegelikult tahame. Miks me teeme valesti, kui tahame teha õigesti.

Ingmar Bergman kirjas Käbi Lareteile (Käbi Laretei raamatust „Kuhu kadus kõik see armastus?“)

Olen oma elus korduvalt eksinud ja vigu teinud ja ei kujuta ausalt öeldes ettegi, mismoodi elaksin edasi, kui mulle ei oleks andestatud, kui mind ei oleks mõistetud. Ja kui ma ise ei oleks teistele andestanud. Andestus on inimlik, see on see, mis hoiab inimühiskonna toimimas. Armastus, andestamine, ligimese mõistmine või vähemasti püüe seda teha, kui teine on teelt kõrvale kaldunud, kui ta on teinud vea. Eriti juhul, kui ta seda tunnistab, vabandust palub, eksimuse eest ühel või teisel moel karistust kannab.

Eksinud ja ühiskonna poolt hukka mõistetud teatrilavastaja (kes palus vabandust ja astus ametist tagasi) viimast tükki vaadates tulid mul pisarad silma.