Ma ei tea kedagi, kes hoiaks oma arvamusi vähem vaka all kui TV3 legendaarne programmidirektor Urmas Eero Liiv (51). Vakka tegelikult polegi; iga seisukoht, olgu siis vaimustunud kiitus või lõikav kriitika (keskteed sageli pole), lendab välja otsekui vulkaanikraatrist. 

See mees on telegeenius. Enam kui kümne isikliku dokumentaal- ja mängufilmi kõrval („Tervitusi Nõukogude Eestist“, „Häädemeeste UFO“, „Must alpinist“ jpt) on Liivi peas või tema ideedest tõukuvalt sündinud ka „Võimalik vaid Venemaal“, „Su nägu kõlab tuttavalt“, „Evelin“, „Inglite aeg“, „Kuuuurija“ ja veel mõnikümmend formaati.

Ent jaanuari alguses pani Liiv teles ameti maha. Lihtsalt lahkus.

Ma kinkisin oma teleka paari aasta eest ära. Mis sa arvad, ostan ma kunagi veel uue?

Sina või? (Pilk hindab küsija tervislikku ja rahanduslikku seisundit armutult.) Ei usu!

Aga see jutt, et eestlased enam telekat ei vaata – täielik jamps! Vaatavad küll ja kuidas veel; kõik uuringud näitavad, et vaatamine kasvab veidi iga aastaga. Lihtsalt kuna kanaleid on nüüd väga palju, siis kogunumber hajub kõigi vahel ära.

Miks sa TV3st minema lähed?

Sellepärast, et üks etapp mu elust sai läbi. Ma olin 3,5 aastat intensiivselt postil ja tegin tegelikult korraga kõiki saateid. Ning selleks, et tööst veel mingit lusti tunda, saab seda teha ainult piiratud aja. Leping oli tähtajaline; oli teada, et 2018. aasta jaanuaris see lõppeb.

Sind ei püütud veenda edasi jääma?

Kas sa oled hull või? Oi, kuidas püüti! Sa tõesti mõtled, et TV3 oli nõus minust loobuma? See oli väga valuline kõigi osapoolte jaoks.