Igaüks teab, et kõikvõimalikel õnnevõistlustel juhivad alati Skandinaavia riigid, nendega suudavad konkureerida vaid Šveits, Island ja mõnikord Kanada. Edukuse põhjused on ka ammu läbi analüüsitud: hoolivus, vabadus, tervislikud eluviisid, demokraatlik riigijuhtimine jne. Ja muidugi elatustase, riigi rikkus. Norra on naftariik, mis siin rääkidagi, ohkavad eestlased lootusetult (meie platseerusime seekord 66. kohale).

Ent norralastel on veel midagi – Jante seadus ehk Janteloven.

See on kirjutamata eluõpetuste kogum, mille sõnastas norra-taani kirjanik Aksel Sandemose 85 aastat tagasi romaanis „En flyktning krysser sitt spor“ („Põgenik ületab oma jäljed“ – aga seda pole kahjuks eesti keelde tõlgitud).

Janteloven on omamoodi käitumisnorm, mentaliteet, mis söödetakse norra lapsele juba rinnapiimaga sisse. Pole võimalik sealses ühiskonnas elada seda põhimõtet eirates.

Jante ise on kirjaniku poolt välja mõeldud provintsilinnake, kus kõik elavad kõigi silme all ning sotsiaalne kontroll on seetõttu maksimumis. Keegi pole anonüümne, kõigist teatakse kõike. Mingit uhkeldamist ega üleolekut ei sallita.

Norra elulaadi kümme käsku kõlavad alljärgnevalt:

Ära arva, et sa oled midagi erilist. Ära kujuta ette, et sa oled sama hea kui meie.

Ära arva, et sa oled targem kui meie. Või kuidagi muudmoodi meist parem. Ja ära kujuta ette, et sa tead rohkem kui meie. Või et sa oled meist tähtsam. Ära arva, et sa millekski kõlbad. Sa ei tohi meie üle naerda. Ära arva, et keegi sinust hoolib. Ära arva, et sa saad meile midagi õpetada.

Kirjanik Sandemose nimelt arvas, et inimese toimetamisi ühiskondliku olendina mõjutab inimlik kurjus ja võime üksteist maha tallata (selle peale tuleb silme ette tema kaasmaalase Edvard ­Munchi „Karje“).

Päris karm, eks? Ei kõla just õnnelikuks tegevalt. Seda enam tasub arutleda, kuidas need kaks poolust kokku käivad – maailma suurim rahulolu ning isiksust nudiv tasalülitamine.

Janteloven ütleb, et grupil on õigus kritiseerida üksiku indiviidi soove. Enamgi veel, grupil on õigus pidada neid püüdlusi väärituks ja sobimatuks. Raamid on seatud selleks, et neist kinni pidada!

Teadmine sellisest sotsiaalsest kontrollist sunnib peale enesetsensuuri.

Muide, sedasama hoiakut tuntakse ka teistes Põhjamaades (rootsi keeles Jantelagen, soome keeles Janten laki).

Eestilikust janteloven’ist on rääkinud president Ilves, nimetades seda ühes vabariigi aastapäeva kõnes „muruniiduki efektiks“.

Eestlaste vaste sellele seadustekogumile võiks olla vanasõna: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Ei ole meilegi võõras kodupaiga range silm ning ettekirjutus mitte erineda (kooseluseaduse-teemaline maavärin oli kannustatud just samast mentaliteedist).

Eestilikust janteloven’ist on rääkinud president Ilves, nimetades seda ühes vabariigi aastapäeva kõnes „muruniiduki efektiks“.

Me ei usu ega usalda iseennast, rääkis Ilves. „Me ei usalda end seni, kuni „mainekas ajakiri Economist“ ütleb, et keegi on tõesti keegi. Kui sa saad mainekalt ülikoolilt või ajalehelt või korporatsioonilt kinnituse, et mingi asi on hea, siis ongi. Aga me ise ei ütle, et mingi asi on hea. Arvo Pärt polnud meile hea seni, kuni ta sai välismaal kuulsaks. Seetõttu – kuni sa ei saa väljastpoolt kinnitust, et oled hea, seni niidad iseendast ja teistest üle.“

Argumentide asemel püütakse vastaspoolt igal võimalikul kombel maha teha. Paljud eestlased ei oska seda hinnata, mida on saavutatud.

Ütle mõnele ameeriklasele, et selline ellusuhtumine on õige – ja ta naerab su kõva häälega välja.

Kuidagimoodi peab aga janteloven õnne- ja rahulolutundele ometigi kaasa aitama. Või milleks see hea on?

Janteloven kiidab heaks põhimõtte, et oleme tugevad ainult siis, kui oleme koos. Kollektiivsuses peitub jõud. Just siin peituvad põhjamaise võrdõiguslikkuse lätted.

Keegi romantik väitis, et see iidne pärand on viikingite-aegne ellujäämise kunst.

Nii norralaste kui ka taanlaste arvates on sündimine Norras-Taanis privileeg. Nad on juba parimad ja kuidas saaks siis keegi – üksikisik – olla veel parem? Selline Skandinaavia loogika.