Mikk Salu: Iga moodsa 21. sajandi mehe kohta leidub kaks sellist, kes arvavad, et pussnuga läbi käelaba lüüa on äge elamus

„Naljakad“ koduvideod tõestavad, et kui patriarhaat on valitsemisvorm, siis on tegu kõige idiootsema ja luuserlikuma valitsemisvormiga üldse.

Novembrikuu Müürileht oli pühendatud meestele. See tähendab, moodsatele, 21. sajandi meestele. Neile, kes käivad sünnitusel nabanööri läbi lõikamas, neile, kes pesevad nõusid ja kraanikausi kohale kummardudes samal ajal ka mediteerivad, neile, kelle mehelikkus on moodne, paindlik ja mänguline, neile, kes tunnevad kohmetust meessoo ajaloolise domineerimise üle.

Teema on muidugi huvitav, aga paistab ühekülgne. On kuri kahtlus, et nabanööride ja kraanikausside asemel võib mehelikkust leida hoopis mujalt. Stratosfäärilistesse intellektuaalsetesse kõrgustesse Ekspress muidugi ei küündi, sellepärast tuleb meeste lähemaks uurimiseks pöörduda paremate allikate ehk televisiooni poole.

Nagu teada, peab igas endast lugupidavas Eesti telekanalis olema vähemalt üks saade, kus näidatakse (saatejuhi irvitavate kommentaaride saatel) koduvideoid. „Võimalik vaid Venemaal“, „Lollid ja teadus“ ning „Kõige naljakamad koduvideod“ on mõned näidised sellest žanrist. Nunnude kassi- ja koeravideote, untsuläinud pulmaklip­pide kõrval on saadete ­kõrghetked videod inimestest, kes armastavad iseendale haiget teha. „Inimesed“ tähendab siinses kontekstis ainult mehi.

Tegu paistab olevat kultuure ületava nähtusega. Olgu see ameeriklane Bob Alabamast, kes seob ennast köiega veoauto taha, sest tahab teada, mis tunne on saada palja persega mööda kruusateed veetud. Või venelane Vasja Irkutskist, kelle uudishimu sunnib teda katsetama, kas üheksakorruselise maja katuselt saab all hoovis asuvasse lumehange hüpata. Vastus: saab küll, lihtsalt väga valus on. Ja lõpetuseks muidugi inglane Jack, kes avastab ennast koos jalgrattaga garaaži katuselt ning leiab, et ainuke võimalus sealt maale tagasi saada on ratta seljas mööda redelit alla sõita.

Mida kauem televiisorist meessoo tegutsemist vaatad, seda enam hakkad kahtlema patriarhaadi võimus.

Meessugu ei väsi kunagi ennast üllatamast. Teadsin varemgi, et on olemas noamäng, kus tuleb laiali­sirutatud sõrmedega käsi lauale asetada ja siis noaga teises käes võimalikult kiiresti sõrmede vahele taguda. Kui mööda lööd, tabad omaenda sõrme. Kas te aga teadsite, et sellel mängul on olemas ka edasiarendus? Tehke nii: ühte kätte pussnuga, teine käsi asetage, peopesa allpool, lauale. Klõmakas viina kurku ja siis lööge puss hoobilt läbi käelaba. See ei tapa, aga saate uue kogemuse võrra rikkamaks.

Televaatamine on muidugi nüristav, aga antropoloogilise abimehena on ta asendamatu. Mida kauem televiisorist meessoo tegutsemist vaatad, seda enam hakkad kahtlema patriarhaadi võimus. Kui feministlik diskursus käsitleb seda kui salapärast vennaskonda, mis meid kõiki valitseb, suunab ja domineerib, siis „naljakad“ koduvideod tõestavad, et kui patriarhaat on valitsemisvorm, siis on tegu kõige idiootsema ja luuserlikuma valitsemisvormiga üldse.

Jätame korraks televiisori ja vaatame meeste saavutusi ­laiemalt. Minnes päris-päris algusse ehk emaüska, selgub fakt, et meesoost loodete seas on suremus seitse protsenti suurem kui naissoost loodete seas. Patriarhaadi võidukäik jätkub kohe ka pärast sündi. Esimesel eluaastal on meesoost imikute suremus lausa 21 protsenti suurem kui naisbeebide oma. Suurem suremus jätkub looduse kingitusena ka kõigil järgmistel eluaastatel.

Lapseeas hiilivad ligi ­järgmised üllatused, näiteks geneetilised haigused. Alates kõige populaarsematest, nagu Downi sündroom, kuni haruldasemateni, aga reegel on sama: meestel esineb neid ikka rohkem. Mõnel puhul oskavad teadlased soolist vahet seletada. Kuna naistel on kaks X-kromosoomi, aga meestel üks X- ja üks Y-kromosoom, siis kui midagi X-kromosoomi juures pekki läheb, saab naine „laenata“ funktsioone oma teiselt X-kromosoomilt.

Kui meestel aga X-kromosoomis midagi muteerub, ongi kõik. Näiteks sõltub X-kromosoomist selline asi nagu vere hüübimatus – naistel väga harva ja leebel kujul esinev, meestel jälle märksa sagedamini ning raskel kujul. Või selline tore nähtus nagu Duchenne’i sündroom. Tegu on enimlevinud lihastekärbumishaigusega, kaasa tuleb ka vaimupuue, luustiku väändumine ja lisaboonusena sured umbes 26aastaselt ära. Esineb ainult meestel.

Mingit abi Y-kromosoom ei anna. Kui X-kromosoom on suur, tugev ja uhke, ligi 1000 geeni, siis Y-kromosoom on äbarik ja pisike ning geenegi on seal kümme korda vähem. Lisaks sellele on Y-kromosoom kõige kiiremini muteeruv kromosoom (ingliskeelne teaduslik termin: mutation rate) ehk pidevalt täis toredaid üllatusi.

Mingil perverssel põhjusel esineb meestel ka muid geneetilisi häireid märksa enam. Autism: neli korda enam. Skisofreenia: 40 protsenti enam. Vaimupuuded: ikka meestel rohkem.

Peaaegu alati käib kaasas ka lisalugu – häired esinevad mitte ainult sagedamini, vaid ka raskemas vormis. Skisofreenia on jälle hea näide. Meestel esineb seda tihedamini ning kui juba, siis just raskemas ja ravile mittealluvas vormis. Üldiselt tasuks meessoost isenditel meditsiiniõpikutest eemale hoida. Nende lugemine tekitab ainult depressiooni (see on muuseas üks väheseid haigusi, mida esineb naistel tihedamini kui meestel).

Haigusi kõrvale jättes saabuvad järgmised meeldivad asjad teisme­eas. Menüüsse ilmub enesetapp. Statistika mainib siinkohal kuivalt: lääneriikides esineb meeste seas enesetappe keskmiselt neli korda sagedamini. Tulevad sõltuvused. Tulevad õnnetused. Tulevad vigastused. Alkohol. Uimastid. Igal pool rühivad mehed kindlalt ette. Mis iganes pimedatesse nurkadesse piiluda, kus iganes põhjakihti kraabid – mees vaatab vastu. Mõrvarid – mehed. Mõrvaohvrid – mehed. Politseinikud – mehed. Keda politseinikud surnuks lasevad – mehed.

Parlamentides ja börsiettevõttesse on ehk tekkinud „triibulised“ nimekirjad ja sooliselt tasakaalus juhtkonnad, aga hullumajades, surnukuurides, narkourgastes ja vanglates jätkub vorstipidu täie hooga.

Ühelgi eluhetkel ei pääse mehed patriarhaadi võidukast kaisutusest. Suremus on kogu aeg suurem. Haigused hiilivad kogu aeg ligi. Lühem eluiga ja enamasti vähem õnnetunnet. Pole erilist vahet, kas jutt käib tumedast Ida-Euroopast või valgustatud Läänest, olgu siis Rootsist, Hollandist või Prantsusmaast. Parlamentidesse ja börsiettevõtetesse on ehk tekkinud „triibulised“ nimekirjad ja sooliselt tasakaalus juhtkonnad, aga hullumajades, surnukuurides, narkourgastes ja vanglates jätkub vorstipidu täie hooga.

Aeg-ajalt muretsetakse mõne trendi pärast. Näiteks kõigis arene­nud riikides kahaneb üha enam ja enam meeste osakaal kõrghariduses. Otsitakse mingeid sotsiaalseid põhjusi. Tõenäolisemalt on pigem aga tegu asjade loomuliku arenguga. Ei maksa ennast eksitada Forbesi rikaste edetabelist, Nobeli laureaatide nimekirjadest või peaministrite soost. 99,99% inimestest ei jõua kunagi sinna, see ei puuduta neid kunagi ega muuda nende elu mingil viisil. Allpool, seal kus elavad oma elu normaalsed inimesed, ongi nii, et loomu poolest lollide või muude elus hakkamasaamist takistavate iseloomuomadustega indiviidide seas on mehi lihtsalt rohkem.

Okei, muidugi on olemas ka mehed, kes loevad Müürilehte ja mediteerivad kraanikausi kohal. Aga iga niisuguse kohta tuleb kaks sellist, kes arvavad, et üheksakorruselise maja katuselt lumehange hüpata on vahva idee, et pussnuga läbi käelaba lüüa teeb küll haiget, aga on äge elamus.

Bioloogid, kui nad räägivad loodusest, ei häbene Y-kromosoomi kandjate kohta öelda expendable sex (asendatav, ohverdatav sugu). Inimeste kohta pole nii ilus öelda, aga ei maksa unustada, et inimese ja šimpansi DNA kattub 96 protsendi ulatuses.