Kõige kurvem jõuluaegne vaatepilt avanes mulle paar aastat tagasi, kui olin sunnitud jõululaupäeva õhtul tanklast kütust võtma. Bensiinijaam oli tühi. Tankla aknal vilkusid värvilised tulukesed, õues langes laia lund nagu piltpostkaardil. Lisaks igavlevale teenindajale konutas nurgas üks teismeline poiss, kapuuts silmini, ja nosis kabanossi. Müügisaalis mänginud raadiost kostis mingi tümakas – omamoodi isegi huvitav, et leidub raadiojaamu, kes ei ketra lõputuid jõuluklassika töötlusi.

Mõtlesin, et see võib ikka päris kole tunne olla, kui sul pole jõuluõhtul kuhugi mujale minna ega midagi muud süüa kui bensuka viinerisai.

Minu ema ei armasta eriti jõulusid. Erinevalt minust, sest mulle kogu see pühadeaegne sahmerdamine, mis kulmineerub lõpuks surmväsinuna peolaua taha varisemisega, ikka meeldib väga. Teatud kellaajaks on kõik täpselt nii, nagu peab: kuusk, ehted, kuum praad ja külm viin, noad-kahvlid õige nurga all ja nii edasi, teate isegi.

Olen aastaid emalt võtta saanud, et mis asja sa tõmbled, võta lihtsamalt ja lase teistel ka lihtsalt olla.

Mina ei saanud aru, miks ei peaks ilusast traditsioonist, ühest vähestest, mis veel säilinud on, nostalgiliselt kinni pidama, enamgi veel – miks ei võiks jõulurõõmu-mängu kaasa teha ja kogu seda tingel­tanglit päriselt ka nautida.

Paar korda oli ema rääkinud ühest oma jõululaupäeva õhtust, kui ta oli viieteistaastane.

Ta oli üksi. Ema Siberis, isa selleks ajaks vangilaagris juba ammu tapetud, tema ja ta vennad olid lubatud Eestisse tagasi ja elasid siin-seal sugulaste juures. Lapsed käisid külakorda, sugulased pidasid neid enda juures niikaua, kuni sõjaeelsest varandusest veel midagi müüa oli.

Nii ühel õhtul ema end üksi tänavalt avastaski. Juhtus olema jõululaupäeva õhtu ja tüdruk ei osanud nagu kuhugi minna, uitas vanalinnas, kõht tühi ja külm naha vahel. Siis avastas, et kinos algab kohe mingi seanss. Ostiski pileti, see oli kino Lembitu, praegu asub seal Päästearmee kontor.

Ta oli saalis ainuke vaataja.

Niimoodi algavad tavaliselt Hollywoodi pisarakiskujad jõulufilmid, aga teadupärast lõpevad need kõik õnnelikult. Päriselus, nõukogude Tallinnas anno 1954 imet ei sündinud. Olen emalt küsinud, mis filmi näidati, aga ta ei mäleta.

Jõulumuinasjutt ongi jäänud tema jaoks silmakirjalikuks punnitamiseks ja imede asemel on mu ema ikka iseendasse uskunud.

Mulle siiski tundub, et nõukogudeaegse pealesunnitud ateismi ning kasinate toidulettide ajal oli pühade ja pühaduse tunnet kergem tekitada kui praegusel pealesunnitud kommertsi ajastul, kus jõululaulude ketramine ajab südame pahaks juba detsembri alguses, nagu mõjub tüütavalt ka pidev nutt ja hala jõulude mõttetuse üle sotsiaalvõrgustikes. Sotsiaalpsühholoogid siiski kinnitavad, et need, kes toovad kuuse tuppa varem, on õnnelikumad kui need, kes jätavad selle toimingu viimasele minutile. Ka jõulumuusika, olgugi teda liiga palju, on kokkuvõttes hingele kasulikum kui üldse mitte jõulumuusikat kuulata.

Inimene vajab pühi ja traditsioone, vajab tähistamist ja tähelepanelikkust – inimene vajab hingekosutust. Polegi nii oluline, kas seostada neid positiivseid tundeid neitsist sündimise tähistamisega, tõhusa seapraega või paari vaba päevaga. Oluline on teadmine, et täna on püha ja võimalus seda päeva pühitseda.