2. mail kell üksteist õhtul heliseb telefon. Number näitab, et helistaja on Mati Erik.

„Halloo, tere Mati!“

Aga see pole Mati, kes vastab. Torus kostab ärev naisehääl.

Ta räägib Võrust, erakorralise meditsiini osakonnast. Ütleb, et neile tuli üks mees, habemes, sinise jopega. Mehel on taskus tahvel šokolaadi ja poolik viinapudel. Mees ei räägi, ainult naeratab mõnusalt. Mees ei tea, kus ta elab, ta ei ütle oma nime. Tema telefonist on näha, et mina olen viimane, kellele ta on helistanud...

Mu süda jätab löögi vahele.

„Mis me temaga teeme,“ küsib naisehääl, „kas helistame politseisse...?“