Vähe sellest, et sisu on oluline ning kõnekas soomlastele endile, on see muutumas üha populaarsemaks mõisteks ka rahvusvaheliselt.

Juba mõnda aega ilutsevad meedias hea elu õpetuste ja õnne valemite eesotsas põhjamaiste heaoluriikide ürgsed nähtused – taanlaste-norralaste hygge’st on kirjutatud palju raamatuid koos ilusate piltidega hubisevatest küünaldest, sõpradest õdusa õhtusöögilaua taga ja flanellist pidžaamades mõnulevatest paarikestest kamina paistel.

Ka rootslaste lagom on olnud eeskujuks: kõike parasjagu, tasakaalukalt, ja võtame seda kõike mõnuga – puhast toitu, skandinaavialikku disaini, poliitkorrektsust ja hoolivust.

2017. aasta jaanuaris aga kuulutas Sunday Times, et hygge on minevik, uus trend on sisu! Sest maailm on nii hukas ja hädaohtlik oma Brexitite-ISISte-Trumpidega, et mõnulemise asemel tuleb õppida soomlastelt vastupidamise ja härgamisi edasi rühkimise kunsti.

Soomlased ise pole pidanud oma sisu turundamiseks vaeva nägema ja eurosid raiskama.

Sisu on alistamatus ka äärmiselt ebasoodsates tingimustes. Ja see tuim edasirühkimine on midagi enamat kui iseloomujoon – see on filosoofia ja elamise viis.

Soomlastele omasest sisu’st hakati rääkima juba sõjaeelsetel olümpiamängudel, kui „lendavad soomlased“ troonisid – ja troonivad siiani – selle tabeli tipus, kus saadud medalite arv jagatakse elanikkonna arvuga (Eesti on siiski Soome järel kohe teisel kohal, kolmandana tuleb Bahama). Välejalgse Paavo Nurmi puhul nimetati tema võitmatuse põhjuseks sisu, kuid veel suurema tähenduse omandas see mõiste talvesõjas.

Soomlastel endil polnud muidugi mahti Karjala kannasel venelaste vastu võideldes rahvusvahelise imago peale mõelda, küll aga tegid seda sõjakorrespondendid New York Timesist. Uskumatult rasketes oludes suure vaenlase vastu võidelda ja võita – selleks pidi neil mingi salarelv olema, arutlesid ameerika rindereporterid ning avaldasid „saladuse“: see on see nende sisu! Mingi rahvuspsüühiline kokteil jäärapäisusest, optimismist, visadusest ja meelerahust, jonnist, stressitaluvusest. Ja külmast talvest, sammaldunud kaljudest ja veel millestki, millel võõraste jaoks pole nime, loetlesid ameeriklased.

Paukuva pakasega aetakse jäätunud auto käima. Ämber korjatakse mustikaid täis, mingu metsas või hommikuni. Eluraskustest, olgu selleks pankrot või abielulahutus, toibutakse ja punnitatakse, hambad ristis, edasi, olgu või vastu tuult ja rahet. Need on mõned näited, mida soomlased ise on sisu seletuseks toonud.

Sisu on alistamatus ka äärmiselt ebasoodsates tingimustes. Ja see tuim edasirühkimine on midagi enamat kui iseloomujoon – see on filosoofia ja elamise viis.

21. sajandil on sisu saanud uue hoo: positiivse psühholoogia koolkonna teooriaid sobis see mõiste väga hästi täiendama. 2013. aastal selgitas sisu sisu positiivse psühholoogia 3. maailmakongressil Los Angeleses Soome päritolu psühholoog Emilia Lahti. „Tegelikult sisu alles algab seal, kus jonn ja visadus lõpevad,“ ütleb ta, sest psühholoogiline reserv lastakse käiku siis, kui enam pole võimalik kannatlikult sepitseda pikaajalisi plaane, kui on vaja tegutseda. Sisu võimaldab omaenda piire ületada.

Emilia Lahtil endalgi on sisu vaja läinud: ta pidi lapsena palju haiglas olema, koolis teda kiusati ning noore naisena sattus ta vägivaldsesse paarisuhtesse. „Me ei saa enne teada, kui tugevad me oleme, kui seisame raskustega silmitsi ja tuleme sellest läbi,“ ütleb ta, „meis on palju rohkem jõudu ja energiat, kui arvata võime.“

Seda ülistuskõnet kangelaslikule meelele ei peakski ehk pidama, kui sisu poleks nüüd jõudnud elustiili-trendide etteotsa. Onnea paljon ja kaikkea hyvää, ystävät!