AIDS Eestis – üks surm iga kaheksa päeva tagant

HI-viirusesse nakatunute arv Eestis kasvab. Kaht eesrindlikku profülaktikat, mis mujal maailmas aitab nakatumisi vähendada, lihtkodanikele ei võimaldata. Kas põhjuseks on konservatiivne moraal: ise tegid, ise kannata?

Legend räägib, et 1980. aastatel oli toonases Meremeeste haiglas kinnine osakond, kus raviti – või pigem hoiti – Eesti kaht aidsihaiget (spetsialistid ütlevad, et see on tõesti legend – tegelikult diagnoositi esimene HIV-positiivne Eestis alles aastal 1988 ja esimene aidsihaige 1992). Vahepealse kolme aastakümnega on meditsiini võimalused kõvasti arenenud. HIVi nakatunu võib õigel ajal ravi saades elada oma loomuliku vanadussurmani. Kuid tuhanded – mõnedel andmetel enam kui pooled – Eestis HIVi nakatunud ei saa mingit ravi ja aidsidiagnoos läheneb iga päevaga. Aids on Eesti rahvusnakkuse lõppjaam (see pole mõeldud irooniliselt, sest enamik HIV-positiivsetest on nakatunud Euroopa mõistes unikaalse viiruse alatüübiga), kus vastupanuvõime kaotanud organism hakkab üles ütlema kasvajate, tuberkuloosi, kopsupõletiku, veremürgituse või mõne täisimmuunsusega inimesele süütu infektsiooni tõttu. „Ravimata HIVi puhul kujuneb aids tavalisel inimesel välja 4–5–10 aasta pärast. Narkomaanil, kes hävitab oma immuunsust narkootikumidega, 2–3 aasta pärast,“ teab teenekas aidsiennetaja Nelli ­Kalikova.

512-l Eesti elanikul oli 17. novembri seisuga see sünge diagnoos ka käes.