Ulmlev, tontlik, norskav ambient-trance
Djerro väljaannete eneseesitlus tugineb pigem kontseptuaalse kunsti kui pop-promo tavadele. Ühelt poolt hõlpsasti tõlgendatava tõrjumine: lauludest ja isiklikkusest ja virtuooslusest ärapöördumine, milles ei tohiks ju ammuilma midagi uudisväärtuslikku olla, aga Eestis vist ikka veel on ja veel kauaks, sest meie muusikahariduse ja muusikameedia kese on tuntavalt mujal. (Ja on see muus ilmas teisiti? Hakkas Enogi taas laule tegema, hakkas Aphexki staadionistaariks. Ikka laulu ja tsirkust.)