Hollandlasele meeldib turvalisus. Raha ei raisata niisama; ekstralaekumised kantakse hoiukontole. Olgu see pesumasin mis rikki läheb, või laste hamster, kes operatsiooni vajab, alati peaks olema kuskilt võtta. Ent veel enam kui kogumist armastab hollandlane olla kindlustatud. Hollandlased on maailmas teine enimkindlustatud rahvus (ees on vaid šveitslased). 2014. aastal kulus keskmisel hollandlasel keskmiselt 4090 eurot kaheksa erineva kindlustuse peale. Iga aasta lõpu saabudes võistlevad kindlustusfirmad uute klientide eest, pakkudes kingitusi mitmesugustest soodustustest iPadideni.
Kes tervisekindlustusest kõrvale viilib, saab riigilt trahvi ning teisel trahvimisel kindlustab riik elaniku juba ise, arvutades raha maha sissetulekuist.

Lemmiklooma-, ratta-, nutitelefoni-, reisi- või matusekindlustused on populaarsed, kuid vabatahtlikud, kohustatud on iga hollandlane aga sõlmima tervisekindlustuse ehk zorgverzekering’i. Kes kõrvale viilib, saab riigilt trahvi ning teisel trahvimisel kindlustab riik elaniku juba ise, arvutades raha maha sissetulekuist. Zorgverzekering’i miinimumhinnaks on samas vaid 92 eurot kuus sõltumata vanusest või tervisest. Suurfirmade töötajatele sõlmitakse kindlustus tööandja kaudu sageli täiendavate soodustustega, kuid paljud inimesed valivad ja koostavad oma kindlustuse ise. Kohustuslik miinimumpakett sisaldab muuhulgas esmaabi, enamikku haiglakuludest, perearsti visiite, hambaravi kuni 18aastastele, ravimeid, vereanalüüse, psühholoogilist nõustamist ja ravi, sünnitusabi ja teatud määral ka füsioteraapiat, ergoteraapiat ja logopeedilist teraapiat. Omavastutus on aastas 385 eurot, kuid seda ei lasta käiku perearsti visiidi ega sünnitusabi puhul.

Kindlustuspaketti on võimalik soovi järgi täiendada mitmesuguste lisadega – hambaravist (sõltuvalt poliisipakkujast makstakse protseduure kinni kuni 500 euro eest aastas) alternatiivteraapiateni. Lisandid maksavad paarist eurost kuni viieteistkümne euroni ning need on eakamatele (enne 1990. aastat sünduile) veidi kallimad. 125 euro eest kuus saab siiski koostada juba täispaketi. Ent ebameeldivate üllatuste vältimiseks tasub valimisel ettenägelik olla mitme asja suhtes. Nimelt on paljudel kindlustusfirmadel lepingud ainult teatud haiglate, ravipakkujate ja ravimifirmadega.

Hollandis on ammu kritiseeritud fakti, et 90% turust on jaotatud vaid nelja tervisekindlustuse pakkuja vahel. Firmade poliisid ei erine üksteisest konkurentsi puudumisel oluliselt, uute tegijate turuletulek on aga viimase kümne aasta jooksul kõigil ebaõnnestunud, sest rahatagavarad võimaldavad olemasolevatel firmadel pakkuda oma teenuseid madalamate kindlustusmaksetega. Siiski peaks algaval aastal tulema tuld konkurentsikatla all õhutama Luksemburgist pärit iptiQ, kes pidi jala ukse vahele saamiseks ostma ära kolm seni turul olnud kindlustusbrändi.

Mis juhtub aga nende hollandlastega, kel siiski õnnestunud kindlustamata jääda, kuid arstiabi vaja läheb? Tänavuse aasta mais otsustas tervishoiuministeerium, et perearstidele, haiglatele ja apteekidele maksab kõik kodutute ravimisele minevad kulud kuni 2022. aastani kinni Hollandi riik.