Lauri Lagle on üks vähestest eesti teatri „totaalsetest autoritest“ ehk lavastajatest, kes suudab kehtestada laval talle ainuomase atmosfääri; kelle lavastuslaadi ei õilista tingimata meisterlikkus, vaid autentsus; kelle läbikukkumine võib seetõttu olla huvitavam kui mõne teise šedööver.
Lagle töödest on mind isiklikult painama jäänud kaks: Teatris NO99 lavastatud „Suur õgimine“ (2012), mida ma pean viimase kümnendi üheks olulisemaks lavastuseks, ja tema peaosa Veiko Õunpuu filmis „Free Range“ (2013), kus Lagle kehastatud Fred pöörab muidu nii iganenud eesti filmi karakterite kataloogis uue lehe. Esimest korda näeme linal Jean Twenge’i 2006. aasta raamatus kirjeldatud „Generation Me“ esindajat, noort inimest, kes on sama palju nartsissistlik kui januneb totaalse egalitaarsuse järele.