„Kunsti kogumine… oh… On tõesti kujunenud nii, et mul on kunstikogu ja mingil määral olen ma kunstikogujaks saanud. Aga ega see kogumine nii väga mu loomuses polegi…“

Nii ütleb tagasihoidlikult ja oma juttu pause tehes mees, kellele kuulub Eesti suurim erakunstikogu. Kes viis koolilapsena vanematelt saadud taskuraha antikvariaati ja lahkus sealt William Turneri graafiliste lehtedega. Kes külastas juba teismelisena sügaval Nõukogude ajal kunstnike ateljeesid, koolitas silma ja südant, käis aktiivselt kunstinäitustel, nii Eestis kui Ermitaažis. Kelle kogus on eestlaste suure lemmiku Konrad Mäe töid, üle 1000 Jüri Arraku teose ja teist sama palju Aleksander Vardit. Ja kes ei pelga oma kodu seinale riputada Jaan Toomiku autoportreed kirve ja maharaiutud peaga, kuid „Johannes Saali maali ülespoodust vast ei paneks“.

Ilm on sügiseselt vihmane ja morn. Istume Mart Lepaga keskpäevast suminat täis saialõhnalises Narva kohvikus, mina joon teed, Lepp kohvi.