Küllap just seetõttu lähetaski Ekspress keskendumisguru Christina Bengtssoniga kohtuma just allakirjutanu – et äkki jääb talle külge mõni kasulik nipp.

On varane hommikupoolik (9.30) ning mind Tallinna südalinna neljatärnihotellis Savoy ootav rootslanna meenutab oma säluliku energia ja tuulest-viidud soenguga veidi ­Kadri Kõusaare vanemat õde.

Lõuna-Rootsi metsade vahelt pärit Bengtsson tundub olevat inimene, kes elab oma elu projektipõhiselt. Ohtralt vaske sisaldava kaevuveega peapesemisest roheliseks värvunud juustega poiss-tüdrukust (hüüdnimi „The Hulk“, lemmiktegevusalaks ringijooksmine) sirgub neiu, kes 23aastasena langetas kindla otsustas saada maailmameistriks spordis. Tõsi, ta ei teadnud veel sugugi, mis alal, kuid soov osutuda maailma parimaks oli kaljukindel. Tema vend vihjas diskreetselt, et sprinterikarjääriks on juba veidike hilja; seega valis Bengtsson laskmise. Tema eneseabiõpikuaspektidega elulooraamat „10,9“, mis on tõlgitud ka inglise keelde (ja kirjutatud ühtlaselt, „korralikult“ ning täiesti ilmselt „keskendunult“) maalib pildi püüdlikust Rootsi noorest, kes pidevate tagasilöökide ja kaotustele järgnevate nutuhoogude kiuste muudkui tulistab ja tulistab, kuni hakkabki märklauale pihta saama. Mõne aja pärast reisib neiu – nüüd on ta juuksed rohelisest taas kaunilt blondiks muutunud – ringi mööda laskmisvõistlusi Rootsimaal. Kuid konkurents on karm ja vahed üliväikesed ning üksainus kehvemini sihitud lask toob kaasa järjekordse kaotuse. „Ma ei suutnud aru saada, kuidas see võib olla nii kuradima keeruline,“ pajatab Bengtsson. „Lõppude lõpuks olin ma ju nii pühendunud, nii tahtejõuline, nii sihikindel.“
Christina Bengtsson

Mõned püssirohuhõngust ja paukudest täidetud aastad hiljem märkas Bengtsson kuulutust, milles Rootsi armee pakkus tööd „heade juhtimisoskustega sportlasele“. Raamatust ei saa kergesti selgust, miks armee just sportlast vajas – äkki otsisid nad snaiprit? –, kuid talle loomuomase kindlusega „otsustas“ Bengtsson, et see koht hakkab kuuluma talle. Ja hakkaski.

"Me kaotame fookuse igal 11 minutil ja võtab aega mitmeid minuteid, et see uuesti leida. On väga tähtis saada aru, millal oled fokuseeritud ja millal mitte."
Christina Bengtsson

Christina – ohvitser tänaselgi päeval – alustas militaarkarjääri Såtenäsis paiknevas lennuväebaasis, tulistades seal igal hommikul enne loendust ning igal hilisõhtul samuti. Ta tulistas koguni öösel, sest smugeldas sõprade abiga endale salaja madratsi, et lasketiirus ka magada. Eesti kaitseväelastel tõmbuks magu krampi, kui nad sellistest üleastumistest lugema peaks.

Kuid tahtejõud kandis vilja. 2005. aastal, pärast pikka keskendumist, vajutas Bengtsson Šveitsis päästikule ning – põmmdi! – sai kätte 10,9. Ta oli laskmise maailmameister, mis sest et vaid sõjaväelaste seas.

Veidi hiljem otsustas rootslanna täppislaskmisest loobuda ja hakata hoopis keskendumisguruks.

Bengtssoni jutt sisaldab mitmeid tarbetarkusi („Tänapäeval on kõigil oma bränd“, „Väga oluline on öelda ei“, „Rööprähklemine sobib vaid kööki!“), kuid ei midagi revolutsioonilist.

„Me elame ühiskonnas, kus oleme avatud rohkematele mõjutustele kui iial varem. Me kaotame fookuse igal 11. minutil ja võtab mitu minutit aega, et see uuesti leida,“ jutustab ta. „On väga tähtis saada aru, millal oled fokuseeritud ja millal mitte.“ Kui küsin, mismoodi seda teha, annab ta vastuseks pisut konservliku: „Tuleb osata eraldada häirivad mõtted (näiteks mure tuleviku pärast või minevikus sobramine – K. K.) mittehäirivatest mõtetest ehk olulisest.“

Kui küsin taas, mismoodi seda teha, soovitab Bengtsson ­mõelda „ükskõik milliseid neutraalseid mõtteid“. Selleks võivat olla „­näiteks tool või prillid või raamat või ükskõik milline neutraalne ese (end maailmameistriks tulistades keskendus Bengtsson enne viimast, olulist päästikulevajutust pikalt nina ees maas lebavale langenud lehekesele ning intervjuu selles faasis asetab ta lauale suurtest mustadest munadest koosneva käevõru ja vaatab seda hardunult – K. K.) ja fokuseerida tuleb ainult mõneks sekundiks. Kuna aju on ehitatud nii, et ta saab keskenduda ainult ühele asjale, viib see väike mõte minema kõik muu.“

„Kuid mis saab siis, kui seegi ei tööta?“ küsin veidi jonnakalt.

„Siis tuleb olla aus ja seda aktsepteerida. Öelda neile, kes su ümber, et oled närvis ja ei saa rääkida.“

Bengtsson möönab, et on ka ise vahel hajevil (kaotab asju ja unustab maha võtmeid), kuid seda juhtuvat siiski harvemini kui teistega. Võib-olla on intervjuupäev üks neist haruldastest hetkedest, kuid Bengtsson ei mõju üleliia enesekindlalt. Aeg-ajalt ristab ta käsi oma rinnale, paistmata samas olevat kindel, kumb neist peaks ülespoole jääma, ei suuda siis meenutada õppeasutuse nime, kus ta sõjaväes käies õppis („Ma unustan selle alati!“), ning takerdub paar korda ka jutujärjes. Kaks korda tuleb otsida telefoni abi – oleme mõlemad mobiilid lauale tõstnud, kuigi Bengtsson käsib keskendumise soosimiseks mobiili välja lülitada „30 tunniks, vabandust, minutiks“ –, et ruttu guugeldada, mis oleks mõtte edasiandmiseks õige ingliskeelne sõna.

Kes teab, võib-olla pole ta samuti hommikuinimene, võib-olla on ta veidike hirmul (see on talle esimene kord Eestis käia), võib-olla mõtleb juba eesseisvale esinemisele Rootsi Äriauhindade konverentsil. Võib-olla on tal mõtetes väike autistlik poeg, kes Rootsi maha jäi.

Lapsest rääkides teatav kramplikkus igatahes kaob ning Bengtsson jutustab kõige haaravamal ja loomulikumal viisil, kuidas ta pojaga enda lapsepõlvemaadel jalutas ning poeg korraga metsas teerada ületavat põrnikat märkas. Poiss jäi teda vaatama ning seda tegi ka tema ema. Nad vaatasid putukat seni, kuni naabrimees tahtis autoga mööda sõita (keelavate käeliigutustega suunati auto ohutult teeserva). Paar tundi hiljem tuli auto tagasi ning nüüd olid nii põrnikas kui ka mõlemad Bengtssonid jõudnud juba teise teeserva.

„See on hea näide, kuidas olla keskendunud,“ ütleb Bengtsson, ja mu süda sulab. „Võib-olla polegi autistlikkus homsel päeval mitte puudus, vaid hoopis tugevus. Võime ignoreerida kõiki häirivaid asju.“