Kolmekümnendatel andsid pealinna elus tooni noorukid, kes pidasid ennast härrasnoorteks, ent keda rahvas hüüdis kraadepoisteks. Neid kohtas linna peatänavail ja tantsulokaalides, nad kandsid moodsaid heledaid ülikondi ning viimase moe järgi valitud lipsu. Peas oli neil kaabu, mida kanti viltu ühel küljel. „Kui tõstetakse kübarat, näed selle all hästi siledaks kammitud ja õlitatud juukseid. Käes on heledad kindad ja jalutuskepp monogrammiga,“ kirjeldas neid koolide peainspektor Märt Raud.

Härrasnoorte käitumine teiste suhtes oli üleolev ja lihtsate inimeste vastu suisa põlglik. Nad torkasid silma peenutseva kõnepruugiga ning pillava eluviisiga. „Kui tutvuneda nendega lähemalt, torkab silma vaimsete huvide täielik puudumine. Toidetakse end alaväärtuslikust lugemismaterjalist ja kollasest kirjandusest,“ pahandas Raud.

Kroonimata Al Capone’id

Kraaded organiseerusid kampadesse, millel olid silmapaistvad liidrid – kroonimata Al Capone’id, nagu neid nimetas ajakirjandus. Juhkentali jõugu ninameest kutsuti omade seas Ridiks.