Kevadel 2012 sai Chicago videograaf Adam Dew endiselt äripartnerilt Joseph Beasonilt salapärase telefonikõne. “Ma tahan sulle midagi näidata,” ütles Beason, hääles rutt.

Hiljem samal päeval näitas Beason Dew´le üht slaidiseeriat. Tema õde oli need leidnud 14 aastat varem, kui ta palgati koristama ühe hiljuti surnud vanema naise isiklikku vara. Õde ei söandanud slaidide kollektsiooni minema visata. Ta viis karbi koju, pani riiulile ning unustas selle olemasolu.

Palju aastaid hiljem kuvas ta slaide projektoriga oma magamistoa seinal. Ta nägi ilmekaid värvifotosid Dwight Eisenhowerist ühel üritusel, mis näis olevat Teise maailmasõja järgne ringreis, pilte Bing Crosbyst ja Clark Gable´ist, aga samuti mitmeid jäädvustusi Euroopa linnadest. Oletades, et piltidel on mingisugune ajalooline tähtsus, saatis õde need varem kirjastuses töötanud Beasonile.

Nüüd oli Dew kord slaide läbi kerida. Osad neist olid rabavad ja Kodachrome´ile - Kodaki revolutsiooniline värvifilm sajandi keskelt - ainuomase selgusega. Ta murdis pead, kuidas pildistajal õnnestus president Eisenhowerile nii lähedale pääseda. Ta arvas, et need fotod peavad olema tähtsad.

Siis näitas Beason talle veel üht pilti - ühte kahest peaaegu identsest slaidist. Need ei asunud karbis, vaid olid pärgamentpaberisse mässituna kõige alla torgatud.

Dew ahmis õhku. Talle vaatas vastu klaaskasti asetatud pisike pruun närbunud keha. Kujul olid kuivetunud käed, kärbunud jalad, suur kolmnurkne kolju koos väljaveninud silmakoobastega ning tilluke suupilu.

Tema pähe mahtus vaid üks mõte.

Ta vaatas tõtt koolnud kosmosetulnukaga.

Kuni selle päevani oli Dew ennast UFOdega vähe vaevanud. Ta on turske kolme lapse isa, kes teenib elatist vabakutselise spordivideode valmistajana. Inimesed iseloomustavad teda pahura, tööka ja lühikese jutu mehena - mitte just sellise tüübina, kes väikseid rohelisi mehikesi taga ajaks. Ometi ei suutnud ta slaidilt nähtu peale mõtlemist lõpetada.

“Teadsin koheselt, et tegu on hea looga,” ütles Dew mulle paar kuud tagasi, kui istusime Marylandis Fredrickis kohvipoe ees. “Mida iganes sellel slaidil näha oli, see oli hea lugu.”

Dew oli pikka aega unistanud dokumentaalfilmi tegemisest ja ühtäkki oli tal suurpärane teema. Ta veenas oma sõpra Beasonit, et nad seda koos uuriksid.

Mehed said teada, et pildid leiti Hilda Blair Ray nimelise naise garaažist Sedona lähedal Arizonas.

Dew teadis ainult ühtainsamat UFO paika - Roswelli New Mexicos, mis asus vaid ühe osariigi kaugusel. Väidetavalt tegi UFO seal 1947. aastal avarii. Paljud uskusid, et tegu on ajaloo ühe suurima kinnimätsimisega Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt (1997. aastal avaldati juhtunu kohta 231-leheküljeline raport, milles USA õhujõud kõike eitasid).

Kas pilt ja Roswell võivad omavahel seotud olla?

Meediakajastus ja sõjaväedokumendid kinnitavad küll, et tol ööl kopsatas Roswellis maale üks lennumasin, kuid sealt alates lähevad teooriad lahku.

Tunnistajad ja nende lähedased kirjeldavad hävinud lendavat taldrikut, mis murdus kaheks rusuhunnikuks. Paljud tunnistajad väidavad, et hävinud õhulaevast leiti tulnukad, kes viidi ülisalajasse asukohta.

Alguses lendava taldriku avariist teavitanud sõjavägi muutis kiiresti esialgseid ütlusi, teatades, et tegelikult kukkus alla hoopis eksperimentaalne meteoroloogiline õhupall.

New Mexico väliselt oli Roswelli juhtum suuresti tundmatu kuni 1978. aastani, mil Kanada tuumafüüsik Stanton Friedman kohtas üht kunagi Roswellis teeninud õhuväe ohvitseri. Mehe jutust kannustatuna uuris Friedman juhtumit ja aitas teha dokumentaalfilmi “UFOs Are Real” (UFOd on tõelised). Varsti pärast dokumentaali avaldamist muutus Rowelli linnake maavälise elu mekaks, millest kasvas välja “tõe” järele janunevate isehakanud uurijate kogukond.

Osad neist, näiteks antropoloogitaustaga Philadelphia ärimees Tom Carey ja Lõuna-Wisconsini rantšopidaja Don Schmitt, on kirjutanud antud teemal mitu raamatut. Kuid seni pole nende esitatud tõendid osutunud tõsiseltvõetavaiks. Aastatepikkune uurimine pole päevavalgele toonud ühtegi füüsilist tõendit tulnukate hädamaandumise kohta Roswellis.

“Kui Roswell tõeks osutub, saab sellest aastatuhande tähtsaim sündmus,” kinnitab Schmitt.

Dew ahmis õhku. Talle vaatas vastu klaaskasti asetatud pisike pruun närbunud keha.

Aastaks 2012 hakkas aeg Roswelli osas otsa saama. Kuna käegakatsutavad tõendid õnnetuse ja tulnukate kohta puudusid, oli Roswellist saamas niiöelda külm juhtum.

Aga siis võttis Tom Careyga ühendust Joseph Beason.

Algul oli Carey kahtlev. Valeväited Roswelli tõendite leidmisest olid talle piisavalt pettumust valmistanud, mistõttu oli tema esmane reaktsioon umbusaldada iga uut leidu. Mis veelgi halvem, Beason jättis talle salatseva mulje, nõudes, et kõik slaide näinud isikud kirjutaksid alla mitteavaldamise kokkuleppele.

Carey tundis siiski vastutust hakata kinni igast Roswelli niidiotsast ja kirjutas lepingule alla. Vastuseks saadeti talle e-kiri, milles pilt ühest slaidist.

Carey jõnksatas, kui oli oma Philadelphia kodukontoris kirjamanuse avanud. Pildil oleva surnukeha peal oli selgelt näha tumedat märki, mis sarnanes teistele mustadele laikudele keha torsol. See nägi välja nagu mingisugune värvimuutus, kuid Carey jaoks, kellel on kaks antropoloogiakraadi erinevatest ülikoolidest, tähendas märk peanahal hoopis muud.

“Maa laps,” tõdes ta endamisi.

Ameerika edelapiirkonnas elab väike punakaspruun putukas, keda kutsutakse Jeruusalemma ritsikaks. Tema peal on õrn tume lohk, peaaegu nagu vastsündinu kokkukasvav koljuluu. Jeruusalemma ritsika tavapärasem nimi on kartuliputukas, kuid hispaania keeles tuntakse teda kui niño de la tierra - “Maa laps”.

1947. aastal Roswellis tuletõrjujana töötanud Dan Dwyeri tütar on öelnud, et tema isa nägi õnnetuspaigas kolme tulnukat. Kui lapsed nõudsid, et ta neid kirjeldaks, oli ta lausunud: “Maa laps.”

Sõnad jäid Careyt aastateks kummitama. Mida need tähendasid? Carey oletas, et sel oli midagi pistmist Jeruusalemma ritsikaga, kuid mis täpselt?

Nüüd helendas vastus tema arvutiekraanil.

“Minu jaoks oli see peaaegu nagu sõrmejälg,” ütleb Carey. “Kui seda pilti vaatasin ja nägin märke laual lebaval kehal, jõudis see mulle kohe pärale. Sellest Dan Dwyer rääkiski. Samuti nägi keha välja nii, nagu mitu tunnistajat mulle kirjeldanud olid: õrn, suure peaga jne. Minu esimene mõte oli, et see peab olema üks Roswelli surnukehadest. See polnud joonistus, vaid foto - ja see oli tehtud vahetult pärast avastust.”

Ühtäkki oli Roswelli osas saabunud lubavaim avastus üle aastate.

“Mida sa minult tahad?” mäletab Beason Careyt küsivat.

“Tahan, et aitaksid nähtut tõestada,” vastas Beason.

Carey ja Schmitti nõuannete järgi alustasid Beason ja Dew tegevust, mida UFO eksperdid kutsuvad “uurimiseks”. Nad toimetasid slaidid professoritele, värviekspertidele ja animaatoritele. Nad lõikasid ühe slaidi raamist lahti, et teha kindlaks pildistamise aeg. Seejärel skaneerisid nad slaidi spetsiaalse skanneriga, et foto selgust parandada. Digitaalkunstnik tegi 3D-pildi sellest, milline keha võiks elusana välja näha.

Nad konsulteerisid inimestega Kodaki peakorteris New Yorgis. Eksperdid kinnitasid neile, et slaidid olid ehtsad, neid polnud võltsitud ja need olid pärit perioodist 1945-1950, muutes võimalikuks, et pildid tehti vahetult pärast Roswelli sündmusi.

Nad süvenesid Hilda Blair Ray elulukku. Tal olid piloodiload ja ta töötas advokaadina. Ta oli üks esimesi naisi, kes lõpetas Minnesota ülikooli õigusteaduskonna, ta abiellus geoloogiga, kelle nimi oli Bernard. Paar kolis Midlandi linna Texase osariigis. Bernardist sai mõjuka Lääne-Texase Geoloogiaseltsi juht. Lapsi neil polnud. Nad rändasid maailmas ringi. Beason ja Dew hakkasid kahtlustama, et Hilda võis tunda Eisenhoweri abikaasat Mamie´t. (Eisenhoweri tütretütretütretütar Laura väitis kunagi, et president kohtus oma ametiajal ka tegelikult tulnukatega). Nad mõistatasid, kui kaugele Hilda ja Bernardi sidemed läksid. Kaarti vaadates mõistsid nad, et Roswell asub Midlandist 250 miili kaugusel. Nende arvates oli see lähedal.

“Algas lünkade täitmine,” ütleb Dew.

Carey näitas üht slaidifotot oma vanale kolleegile Richard Doble´ile Toronto ülikoolist. Doble märkas, et kujul on roideid poole vähem kui inimesel, rangluu puudub ja tema käed on kinnitatud ülemiste roiete külge.

“Mida rohkem vaatad, seda enam on aru saada, et see pole pärit Maalt,” ütles Doble hiljem.

Kuid selliste arvamuste leidmine osutus keerukaks. Schmitti sõnul löövad Ameerika teadlased sõna "tulnukas" kuuldes risti ette nagu vampiiri kohates. Samuti muretsesid tema ja Carey, et riiklikult rahastatud USA ülikoolid viidavad Roswelli tõendid toimetatakse sõjaväele, pärast mida need kaovad igaveseks.

Dew ei olnud ikka veel kindel, et UFOdesse usub, kuid ta hakkas veenduma, et slaididelt nähtava kujuga on seotud midagi enamat. Mida rohkem ta Roswellist rääkis, seda kummalisemalt inimesed käitusid. “Kas valitsus teab, et sul see on?” küsis üks naine. Mitmed panid südamele, et ta end hoiaks.

Varsti muutus Dew paranoiliseks. Ta muretses, et tema slaididest on huvitatud mõjuvõimsad inimesed. Ta kahtlustas, miks üks ja sama valge kaubik tema maja ees peatub. Tema abikaasa aga leidis, et UFO jälitamine on absurdne ega tahtnud sellest midagi teada.

Lõpuks laadis ta slaidide koopiad oma telefoni ning läks Roswelli. Ta näitas fotosid tunnistajate lastele ja filmis nende reaktsioone. Seejärel otsis ta üles õhuvägede baasis töötanud veterani Eleazar Benavidesi, kes väitis, et on tulnukaid näinud, kui neid Roswelli baasi toimetati.

“Seda ma 1947. aastal nägingi,” kinnitas Benavides slaidide vaatamise järel.

“Meie jaoks oli see külmavärinaid tekitav hetk,“ ütleb Dew. Ta asus kokku panema dokumentaalfilmi treilerit, mis annab aimu tema tõeotsingute püüdlustest.

2014. aasta sügiseks jõudsid UFO kogukonnani sahinad sellest, et Careyl ja Schmittil on pildid Roswelli tulnukast. UFO-uuringute maailm võib aga julm olla. See on täis isehakanud uurijaid, kes on veendunud, et just nemad leiavad tõendeid, mida teised suutnud pole.

“Sa ei vaja teaduskraadi, et olla UFO-teadlane,” ütleb UFO-teadlane, kirjanik, blogija ja raadiohääl Kevin Randle. “Enda nimetamine tulnukauurijaks ja foorumitesse postitamine võtab aega vaid kümme minutit.”

Paljud nendest “uurijatest” lähevad omavahel tülli ning Carey ja Schmitti kõrvu jõudis, et nende slaide sarjatakse. Inimesed küsisid, mida nad varjavad. Nad ei saanud vastata, sest olid sõlminud mitteavaldamise kokkuleppe.

Lõpuks ei suutnud Carey end tagasi hoida. 2014. aasta novembris Washingtonis Ameerika ülikoolis esinedes ta prahvatas: “Meil on suitsev relv!”.

Ta rääkis kuulajatele Hildast ja Bernardist, Eisenhoweritest, leitud slaidikarbist, närtsinud kehast fotodel ja Toronto antropoloogist, kes kinnitas, et tegu pole inimesega.

Mõne päevaga teadis slaididelt nähtavast tulnukast terve üleilmne UFO-maailm.

Kuna Beason ja Dew ei saanud slaide avalikult näidata enne, kui olid tõestanud, et keha kuulub tulnukale, oli UFO-kogukond ärritunud. Tom Careyl oli “Suitsevale relvale” ligipääs, kuid ta ei saanud seda näidata? Selle asemel, et rõõmustada Carey kuulutuse üle, matsid maavälise elu foorumid ja jututoad selle põlguse alla.

“Lõhnab nagu bullshit,” kirjutas üks Redditi postitaja.

“Lumeinimeste kommuun kubiseb sellistest šarlatanidest,” ütles teine.

“Hoolikalt ettevalmistatud pettus,” kirjutas üks UFO-blogija.

Kuigi harjunud kriitikaga oma uuringute suhtes, olid nad seni elanud kaasaegse internetiraevu eest kaitstuna. Carey ei mõistnud, miks keegi teda prillidega hemorroidiks sõimab.

Carey ja Schmitt olid šokeeritud. Kuigi harjunud kriitikaga oma uuringute suhtes, olid nad seni elanud kaasaegse internetiraevu eest kaitstuna. Carey ei mõistnud, miks keegi teda prillidega hemorroidiks sõimab.

“Öelge seda mulle näkku!” tahtis Schmitt oma nähtamatutele ründajatele karjuda.

Kui saabus aasta 2015, teadsid Beason ja Dew, et neil pole muud valikut kui slaidid avaldada. Surve selleks oli äärmiselt suur ja Dew vajas oma dokumentaali finantseerimiseks raha. Lootuses teha slaididele keskenduv erisaade, rääkis Dew ühe tõsielusarja produtsendiga, kuid produtsendi pakutud rahasumma oli liiga väike.

Ainus lubav pakkumine saabus Jamie Maussanilt, kes töötab uuriva ajakirjanikuna Mexico Citys. Olenevalt sellest, kellega rääkida, on Maussan kas kartmatu keskkonnateemadega heitlev ristisõdalane või hoopis üks sensatsioonihimuline tüüp, kellel lisaks ebatervislik obsessioon UFOdega.

Maussan tahtis muuta slaidide avaldamise suureks vaatemänguks. Ta ütles, et Mexico Citys on UFOdega seotud hoiakud palju vabamad kui Ameerika Ühendriikides. Ta kujutas ette, et rendib Mexico City uhkeima teatrimaja Auditorio Nacionali ja väitis, et nad saaksid ürituse otseülekannet müüa üle terve maailma. Tal oli ka ürituse nimi välja mõeldud: BeWitness. Ta lubas Beasonile ja Dewle dokumentaali tegemiseks piisavalt raha.

Beason ja Dew vihkasid seda ideed: neile kõlas see ülespuhutud fiaskona. Kuid Maussan oli nende parim võimalus. Nii sõlmisid nad 2015. aastal lepingu BeWitnessi korraldamiseks ja saatsid Maussanile slaidide koopiad.

Ta toimetas koopia Mehhiko riiklikku kohtuekspertiisi instituuti, kus uurijad leidsid 20 anomaaliat, mis nende sõnul eristasid keha tavalise inimese omast. Näiteks ülisuur pea, neli paari roideid, silmade asetus ja tõsiasi, et kehal puudus vaagnaluu.

5. Mail 2015 Cinco de Mayo püha ajal maksid 7000 inimest 20-86 dollarit BeWitnessi pileti eest.

Šõu oli enam kui neli tundi pikk, kõnelejate nimekiri lõputu.

Carey ja Schmitt tegid Powerpointi esitluse. Doble tunnistas, et surnukeha ei kuulu inimesele. Kohtueksperdid kirjeldasid leitud anomaaliaid.

Beason pidas BeWitnessit ülepakutud näitemänguks ega tulnud kohale. Nagu tõestamaks, et Beasonil oli õigus, jalutas laval ringi ka hiigeltulnuka maskott.

Maussan kuvas kaks slaidi ülisuurtele ekraanidele. Alguses saabus UFO-maailmast vähe vastukaja.

Kuigi slaide näidati audiooriumis suurtel ekraanidel, polnud neid online-keskkonnast kerge leida. Paljud inimesed märkasid ühel fotol midagi, mis nägi välja nagu naisterahva jala peegeldus ja pingi nurk. See tundus kahtlaselt millegi sellisena, mida võis muuseumis näha. Kuid täpselt ei osanud keegi öelda.

Kolm päeva pärast BeWitnessit lekitas keegi šõuga seotud isik ühest slaidist tehtud kõrge resolutsiooniga skänni grupile skeptikutele. Järgmisel hommikul helistas Beason Dew´le, kes valmistus Mehhikost lahkuma.

Pildil olev plakat, mida nad välja ei lugeda ei suutnud, oli dešifreeritud.

Roswelli Slaidide Uurimisrühma liige postitajanimega Neb Lator uuris kõrgresolutsiooniga pilti veebist hõlpsasti leitava tarkvaraprogrammiga SmartDeBlur Pro. Mitu tundi hiljem oli plakati ülemine rida lugemiseks piisavalt selge:

“MUMMIFIED BODY OF TWO YEAR OLD BOY” (Kaheaastase poisi mumifitseeritud surnukeha).

Hägususe kõrvaldamine avalikustas suurema osa plakatil kirjutatust: “Matmise ajal oli surnukeha riietatud (pole loetav) puuvillast särki. Surilina koosnes nendest väikestest puuvillarättidest. Laenatud muuseumile hr (pole loetav) poolt San Franciscos Californias. ”

Dew oli pahviks löödud.

“Pole võimalik, et nad lugesid kahe päevaga välja selle, mille dešifreerimiseks kulutasime meie kolm aastat,” ütleb ta.

Tema arvates pidid hägustamata pildid olema fabritseeritud.

Sarnaselt Dew´le keeldusid Carey ja Schmitt paar päeva uskumast, et plakatit oli tegelikult loetud. Nad süüdistasid Roswelli Slaidide Uurimisrühma plakati photoshoppimises. Carey tegi avalduse, milles kutsus rühma liikmeid klounideks ja süüdistas neist üht aastatetaguse UFO-pettuse kaaskorraldamises.

Kuid varsti tuli päevavalgele uusi üksikasju. Täpsem lugemine tuvastas, et muumia annetaja on keegi SL Palmer. Müüdimurdjad otsisid üles valitsuse dokumendid, mis näitasid, et Palmer avastas surnukeha 1896. aastal Montezuma kindluse lähedalt, mis asus umbes 30 miili kaugusel garaažist, kust Beasoni õde slaidid leidis. Dokumentide hulgas olid ka tõendid, et leitud laps oli põlisameeriklane, samuti fotod matmispaigast koos veidi pärast avastust tehtud piltidega tekil lebavast surnukehast.

Muumia jälgi ajades jõuti Chapin Mesa arheoloogiamuuseumini, mis asus Mesa Verdes Colorado osariigis. Muuseumist kinnitati, et lapse surnukeha oli juba aastaid nende näitusel vaatamiseks. Seal klõpsisid advokaat Hilda ja geoloog Bernard 1940ndate lõpus arvatavasti ka oma fotod.

“Suitsev relv: Puhake rahus, Roswelli slaidid”, kiljus ühe UFO blogi pealkiri.

“Pettus pandi magama,” ütles teine.

“Tabatud!” hõiskas kolmas.

UFO kogukond mõnitas Carey´t ja Schmitti, sest nood ei olnud taibanud, et nende Roswelli tulnukas on tegelikult kõigest muuseumis lebav muumia.

“Need tüübid jätsid ausa ja otsekohese mulje, kuid slaidid oli nende käes,” ütleb Schmitt. “Ma ei oleks tohtinud neid nii palju usaldada.”

“Kogu uurimine oli amatöörlik,”pilkab UFO uurija ja raadiohääl Kevin Randle. Kuidas ei nähtud, et fotod olid ilmselgelt pärit muuseumist? Kas nad arvasid tõesti, et isegi kui Dwight Eisenhower perekond Raysid tundis, oleks ta neil lasknud vaadata midagi nii ülisalajast kui surnud Roswelli tulnukas?

Mitte kaua pärast palakati dešifreerimist tühistati Carey esinemine ühel tähtsal UFO-konverentsil. Alandatud Carey ja Schmitt palusid Roswelli slaidide paljastajatelt vabandust.

“Tulin Ühendriikidesse tagasi, mõeldes, et toimunu ainuke leevendav asjaolu oli, et 99% Ameerika pressist ei teadnud sellest midagi,” sõnab Schmitt.

Nad imestasid, kuidas nad võisid nii rängalt eksida. Nad vaatasid tagasi möödunud kolmele aastale ja järeldasid, et Beason ja Dew olid neid petnud, kui moonutasid slaide ja hägustasid plakatid nii, et neid keegi lugeda ei saaks. Nende väitel näitasid Beason ja Dew neile ainult madala kvaliteediga fotot, millelt polnud aru saada, et surnukeha asus muuseumis.

“See oli väga keerukas pettus,” üteb Carey. “Dew manipuleeris slaididega. Üks vihjetest, mida me välja ei nuputanud, peitus plakatil, kuid sellega mägisid nad hookus-pookust. Meile anti miski, mida oli moonutatud.”

“Need tüübid jätsid ausa ja otsekohese mulje, kuid slaidid oli nende käes,” ütleb Schmitt. “Ma ei oleks tohtinud neid nii palju usaldada.”

Kuid miks peteti?

“R.A.H.A. See oli Dew motiiv,” väidab Carey.

Kohvipoe ees, kus Dew oma lugu räägib, saabub öö. Ta jõllitab tindisesse pimedusse ja raputab pead.

Ta ütleb, et tema ja Beason näitasid Schmittile kõrge resolutsiooniga versioone slaididest juba uurimise alguses. Samuti olid eksperdid, kellega nad ühendust võtsid, Carey ja Schmitti soovitatud.

Ta rõhutab, et on alati püüdnud slaidide suhtes neutraalsust säilitada, isegi kui tema ja teised lasid Hilda mineviku suvaliste kildude tõttu kujutlusvõimel nii vägevalt lennata, et jäid uskuma, nagu oleks neil maailma ainukesed fotod Roswelli tulnukast.

Küsimuse peale, kas ta tahtis liialt, et surnukeha oleks tulnuka oma - seda tunnistasid mulle enda puhul nii Carey kui ka Schmitt - ja oli seetõttu valmis terve mõistuse kõrvale heitma, kostis ta: “Ma olen kindlasti süüdi, et tulnukajutte maha ei jahutanud. See oli projektile kasulik.”

Beason on edasi liikunud, kuid Dew tahab dokumentaalfilmi lõpule viia. Hilda kasutatud värvifilmi margi auks kavatseb ta filmile panna nime “Kodachrome”. Tegemist on siiski põhjusega, miks ta neli aastat slaididele kulutas ning miks tema lõuad ikka veel pingule tõmbuvad, kui eitab Carey ja Schmitti süüdistust fotode manipuleerimises.

“Nad lootsid liiga palju,” ütleb ta. “Nad ei saa iial neid vastuseid, mida otsivad. Nad pühendasid sellele oma elu. Mina hakkan lihtsalt taas keskkooli jalgpallimänge filmima.”

Ta itsitab. Tema naer kaigub tühjana laiuva öötaeva all.