Armin Kõomäe uue novellikogu pealkiri näib tõotavat kerget ja erutavat meelelahutust, millise ootusega lugeja end mõnusalt diivanile sätib, valades ehk endale klaasi veinigi. Kuid see kerglane eelarvamus pühitakse minema juba esimese novelliga, milles poisike avastab oma isa vuajeristliku erootikaharrastuse, mis lapse hingerahu röövib ja tema maailma pöördumatult segi lööb.

Kogumik on kirju, siin on eriilmelisi ja mõistatuslike puäntidega tekste, isegi eksperimente („Soovilugu“). On tulevikuutoo­piaid ja tänapäeva ühiskonnast võrsunud, näiteks poliitikute valimiskampaaniat kommenteerivaid lugusid („U-dilemma“, mis meenutab veelgi julgemat novelli „Lumi“ raamatust „Minu Mustamäe“). Kuigi lood panevad tihti muhelema – Kõomägi kirjutab vaimukalt –, tekitavad need samas ebamugavust, kuna pole sugugi üheselt mõistetavad ning ärgitavad mõndagi juurdunud seisukohta revideerima. Maailm ja inimesed ei toimi arukalt, vaid ettearvamatult, kõik on kuidagi kummaline ja nihestatud. Ja ega autor varjagi oma mõjutatust Gogolist ja Kafkast. Novellis „Kahjur“ sunnitakse Rootsi professorit, kes on ühte Eesti kooli esinema kutsutud, oma loengut ette kandma püksata ning pritsitakse tagatipuks prussaka pähe Raidiga – esmapilgul absurdsel süžeel on ju tõsielus paralleel täiesti olemas. Nõmeda süsteemi vastu tõrkuvat geeniust on võimelik käsitleda kahjurina ja nii probleemi lahendada.

Naistegelased on skemaatilised ja karikeeritud, tarkus neid enamasti ei kaunista. Kuid ka mehed pole paremad. Valdavalt on meestegelane jõuline, enesekeskne ja domineeriv, vaimselt piiratud vallutajatüüp, kellele naised on erutavad seksiobjektid (nt „Limonaadivihm“); teine, intelligentsem ja avaram tüüp esineb vaid paaris tekstis – see on elu ja inimesi tähelepanelikult jälgiv ning neid mõista püüdev mees, kes naiste ees vahel hirmu ja alandatustki kogeb. Näiteks, kuuldes oma naist unes lesbifeministlikku tiraadi esitamas: „Mees on ehitatud valesti, tema erutunud keha väljendab anatoomilist vägivalda, see on disainitud võtmiseks, mitte andmiseks“ (novell „Vastuvoolu“). Samas naeruvääristatakse mitmes jutus kehakultust, oma välimuse lõputut tuunimist ja töötlemist (­iluoperatsioonid!), mis on ju feministlikust kriitikast lähtuv teema. Viimane novell, kogumiku ehmatavaim lugu „Punamütsike“ näib seesugusele kriitikale maiuspalana. Mulle mõjus aga painavalt piibli stiilis kirja pandud „Getteri evangeelium“, milles maalitud pilt perekonnast tulevikuühiskonnas, Suure Kokkuleppega sõlmitud rahuriigis, kus inimesed ei tülitse ega taple enam kultuurilistel, religioossetel ega muudel põhjustel, riigis, kus „naised katavad end ja mehi ehib habe“, kus igas kodus on vaid kolm raamatut, kus naer ja nali on keelatud ja põrandal tuleb tihti sisse võtta teatud joogaasend. Just sellisesse riiki paneb autor hälli, kus lebavat last kutsub tema hoidja jumala tütreks, sest just väikelaps, keda inimesed ei ole veel rikkunud, on „veel jumala nägu ... jumalale kõige lähemal“. Võib-olla ei jäägi naistele varsti enam muud kui seesugused fantaasiamängud, näib see ohunovell ütlevat.