Läbi Läti ja Leedu vuhisedes sai selgeks, et kaks kolmandikku reisist möödubki autos. Seljasirutuspause otsustasime endale lubada vaid äärmisel juhul – kui oled äsja seljatanud rekarongi ja otsustad end peatusega premeerida, siis vuhisevad rekad mööda ja tuleb hakata otsast peale. Piirideta Euroopas oli juba meelest läinud, et kunagi tähendas iga piiriületus poolt päeva ootamist. Esimene pisteline kontroll tuli Leedu-Poola piiri ületusel ja tähendas seda, et morniilmeline ja päikesest tülpinud piirivalvur vaatas veidike me passe, juhilube ja autot, enne kui meil minna lasi.

Õhtuse autolaagri panime püsti Krakówi lähedal. Autos magamise kannatab ära küll, kuigi hommikul autost otse tänavale astuda on omajagu naljakas. Kämpingusse parkimisel tulnuks tasuda 110 zlotti ehk umbes 24 eurot ja arvestada lisaks lärmakate naabritega, sest kliendid olid pargitud kitsukesele maalapile vastakuti kui kilud karbis.

Poola-Slovakkia piiriületus järgmisel päeval oli probleemitu, reisidokumendid tagastati kiiresti. Ungarisse jõudes näitas läbisõidumõõdik juba 1623 kilomeetrit. Siit alates tuli küla küla järel ja iga kümne kilomeetri tagant pidi sõitma 50ga. Aeg venis. Peatused ja vaatamisväärsused olime plaaninud ühe-kahe tunni takka. Ungari kaunis väikelinn Eger, tänavamuusikud ja vanad kindlused – selge, sõidame edasi.

Meie eesmärk oli läbida ühe päevaga Slovakkia, Ungari ja jõuda Rumeeniasse. Nii mööduski aeg peamiselt autos tagumikku tulitades. Ka linnad hakkasid segi minema.

Hilisõhtul ületasime Rumeenia piiri ja ööbimiskohta meil polnud. Ei leidnud ka, sest kummituskülades tee ääres ei põle üheski majas tuld. Kas nad hoiavad elektrit kokku?

Ööbime jälle autos. Kottpimedas võiks ju telgi püsti panna, pealamp otsaees, ja siledal maal magada, aga meil pole jaksu.

Järgmise päeva ennelõunal jõuame Rumeenia-Serbia piirile – väljume Euroopa Liidust! Laseme auto tagumised klaasid alla ja näitame, et reisijaid on ainult kaks. Näksipaberid, tühjad veepudelid ja muu segadus, mis autos söömisega kaasneb, teeb mind kohmetuks – ma võinuks ju veidi koristada. Passe ja auto rohelist kaarti uurides küsib piirivalvur altkulmu: „Kuhu suundute?“ – „Horvaatiasse.“

Kohvi ja õlle saab siin kätte kõigest euroga, autoklaasi tagant vilksatavad kurvilised mägiteed ja trööstitud linnad. Lõuna-Serbia mägikülas Nišis peatust tehes haagib puksiirauto meie valesti pargitud masinat juba enda külge. Pääsesime hullemast, öeldes, et tegime ainult kiire peatuse. Parkimiskontrolör mühatas vaid: „Turistid.“ Parkimine on pidev probleem.

Võtame suuna Sofiale Bulgaarias ja tee kulgeb läbi tunnelite. Uskumatu on mõelda, et inimesed on lihtsalt kaevanud läbi paksu mäemassiivi, selle asemel, et ehitada tee mööda mäe külge. Milline raha ja energia on siia pandud.

Serbia-Bulgaaria piiril läheb automatkajate kamp täiesti rahvusvaheliseks: numbrimärkide järgi ungarlased, venelased, sakslased, poolakad. Ja esimene pikk piiriületusjärjekord. Kokku kulub piiril umbes kaks tundi.

Oleme korraks Euroopa Liidus tagasi, täpsemalt Bulgaarias. Pealinn Sofia on täis arutuid munakiviteid, aga tahame seda linna siiski näha ja kulutame sellele kaks tundi. On pühapäev ja kohalikud mängivad linna ainsas rohelusest lokkavas pargis malet.
MAKEDOONIA TEMPERAMENT: riigivastase pahameeleavalduse käigus täissoditud marmormonument Skopjes.

Õhtul jõuame Makedoonia piirile. Kontrollitakse üle pakiruum, kotid ja passid. Ilmneb, et meil on Bulgaarias teemaks tasumata, kuigi ei mäleta, et seda oleks küsitud. Ametnik nõuab kaheksa eurot, et Bulgaariast välja saada. See tulnuks maksta juba sisenemisel, nii tõlgendan tema pahaseid liigutusi.

Makedoonia pealinna Skopjesse jõuame hilisõhtul. Skopje kesklinn tundub öösel kui segu Kreekast ja Las Vegasest. Kohalikele ei tundu see aga meeldivat, sest uutelt lubivalgetelt hoonetelt leiame värvilisi kritseldusi. „Rahvas on pahane, et raha taotakse mõttetutesse monumentidesse, sildadesse ja purskkaevudesse,“ ütleb meile öömaja pakkuv naine vastuvõtust. Seekord me ei magagi autos, vaid meil on voodi ja dušš. Lisaks luksus, et saad ka külge keerata.

Järgmise päeva varahommikul esimese foori taga seistes tuleb eikusagilt naine harja ja pudeliga, viskab meile putukakestadest mustunud esiklaasile vett ja kukub nühkima. Siis küsib kohalikus keeles raha vist, aga me ei maksa. Kuid esiklaasi saime puhtaks.

Kilomeetreid on sõidetud 2890.

Mägiteedel on põnevam. Mul on selg kõrval istudeski hirmust higine nagu algajal rallisõitjal ja kaardilugemisest ei tule midagi välja.

Albaaniasse sõites kiirteemaksu tasudes teeme arvutuse ja selgub, et kui maksta eurodes, siis on kallim. Kaks eurot pole küll palju, kuid kui tasumine toimub nelja osa kaupa ja iga osa tasumiseks on püstitatud omaette peatuspunkt, tundub süsteem naeruväärne.

Mägiteedel on põnevam. Kohalikud liuglevad muretult sajaga kurvides, võõramaalased püsivad vaevaga teel. Mul on selg kõrval istudeski hirmust higine nagu algajal rallisõitjal ja kaardilugemisest ei tule midagi välja. Nii teeme ka oma esimese 30 km lisaringi möödasõidu tõttu.

Makedoonia-Albaania piiril on pahurad ametnikud ja rutiinsed liigutused. Teeääred on täis kummalisi iseteeninduslikke autopesulaid, kus vesi torust lõppematult vuliseb. Kohalikud armastavad puhtaid autosid, täpsemalt puhtaid Mersusid. Ja kui Albaanias mööda sõidetakse, antakse sellest märku valju signaaliga. See ehmatab mind iga kord – mis nüüd siis on? Aga kohalikud piibitavaid vaid ajaviiteks, justkui rõõmuhõise, et sain sinust mööda sõita.

Albaania pealinn Tirana on seni kogetuist kõige hullumeelsema liiklusega linn. Mu närvid on viimseni pingul. Tänavatel on autosid kaks korda rohkem kui inimesi. Väljume kiirteele, sest see tundub turvalisem. Järsku süstib kiitsakas vanamees suurt heinakäru lükates üle tee. See oleks naljakas, kui see poleks nii ohtlik.

Liiklusmärkidest ei tee keegi väljagi. Oleme kohalike dikteeritud kiirusega juba harjunud, kui politsei märguanne meid tee äärde sunnib. Kõhukas keskealine ametnik joonistab vihikusse varesejalgu, mis peaks tähendama 50 ja 85. Asjatundja pilgul autot takseerides pakub ta „kohapeal maksmise võimalust“ – ulatab tühja käe ja ütleb: „Teeme 35 sulas.“ Albaanias politseiniku amet ilmselt nälga ei jäta. Me ei hakka vaidlema. Järeldus: oleksime tulnud vana Volkswagen Passatiga, oleksime odavamalt saanud ja vaevalt, et ametnik meid isegi märganuks liiklusvoos.

Albaania-Montenegro piiril kontrollitakse esimest korda auto kapotialust, kästakse reisikotte avada ja fikseeritakse auto VIN-kood. See on midagi uut. Ju neil on autovarastega probleeme. Kontroll on põhjalik ka passide ja isikute identifitseerimisel. Anname selgitust, miks tahame piiri ületada.

Viimaks sirutame Montenegro pealinnas Podgoricas jalgu. Podgorica on madalate majadega linnake mägede vahel. Linna pommitati teise maailmasõja ajal 70 korda. Kõrghooneid pole. Pealinn ilma kõrghooneteta mõjub värskendavalt.

See on ka meie esimene öö telgis, sest pimedas maanteelt kõrvale põigates leiame mäe otsast telkimisplatsi. Teeme väikse lõkke. Kui võõras masin meie kõrval peatub, tunneme kõhedust, kuid õnneks küsitakse ainult teed. Hommikul tervitavad möödasõitvad kohalikud meid vihaste pilkude asemel käeviibete ja signaalidega.

Enne lõunat oleme Bosnias ja Hertsegoviinas. Ametnik kissitab silmi, veerides passilt kokku „Estonia“. Seejärel küsib inglise keeles: „Kus see veel asub?“ Saades vastuse, ajab silmad üllatusest punni.
VAHEMERE VÕLUD: Automatk on justkui palveränd, kas jõuad katsumuste – vihane parkimiskontrolör või pidev häda suitsu-, vetsu- ja bensiinipausidega – kiuste tervelt kohale. Näiteks Dubrovnikusse Horvaatias.

Horvaatia kaguosas asuv kuurortlinn Dubrovnik on kiviga visata. Vahemeri juba paistab. Turisti elu on Dubrovnikus uskumatult kallis. Vahemeri ja kahekilomeetrise linnamüüriga ääristatud vanalinn riisuvad turistide rahakotte armutult. Kenas keskmises südalinna restoranis küsitakse pearoa eest 40 eurot. See šokeerib, kuna oleme teel maksnud bensiinijaama toidukordade eest umbes kümneka. Panustame seekord hotellile, kus lubatakse head vaadet, kuid leiame end vaatamas suurt palmi ja naabrite tagahoovi.

Järgmisel hommikul viib tee Horvaatiast edasi läbi Stoni-Spliti, ääristatuna Aadria merest. Liigume tagasi põhja poole. Väljas on juba 34 plusskraadi ja kiirusepiirang maanteedel kohati 130 km/h. Auto­akendest on välja venitatud kitsikust trotsivad inimkäed ja -jalad. Sloveeniasse jōudnud, naudime arvutult läbi mägede kulgevaid kilomeetritepikkusi tunneleid, sukeldudes keset kuumust külma mäeahelikku. Alpid paistavad ja 22eurone teemaks jääb kõige kallimaks. Eestis ei kujutaks muidugi ettegi, et keegi püstitaks Tallinna-Tartu maanteele piirde ja hakkaks siis lõivu küsima.
LENNATES LÄBI AUSTRIA MÄGEDE: arvamus, et automatk on kallis ettevõtmine, pole kindlasti õige. Seega, nii kaua kui naftat maavarana jagub ja piirid on lahti, nelja­rattalisele hääled sisse!

Sloveenia pealinnas Ljubljanas veedame öö soodsas kodumajutuses. Hilja õhtul saabudes äratame perenaise sügavast unest. Selgitame, et tegime broneeringu viimasel hetkel internetist. Toas tervitavad meid askeetlik voodi, kapp ja laud. Hommikul räägib perenaine, kuidas ka tema on elus palju autoga reisinud ja näinud maailma autoaknast mööda vilksatamas. Istanbulis olla talle lausa nutt peale tulnud, kui liiklusest aru ei saanud.

Teekond jätkub lumiste mäetippudega Alpide taustal. Nii mõnegi mäe jalamil ilutseb vana kindlus või loss. Lisaks on Austria Alpides iga külakene mägijärve ääres ellu äratatud ja ära turismindatud. Küsime kohalikelt, kas võime siin mäejalamil õhtuks telgi püsti panna, kuid saame eitava vastuse. Ilmselt on neil kõrini sellest lõppematust turismimassist ja heinamaale salamisi kerkivatest laagritest. Ööbime jälle autos. Hommikuseks äratajaks on mürarikkas tänavapuhastusauto ja naabriks Leedu numbrimärgiga masin, kus hommikuste pilkude varjamiseks on klaaside ette riputatud riided. Korralik uni on automatkal oluline.

Endine mahajäetud sõjaväekasarm Christiania võtab oma kanepimüügi ja muretu elustiiliga sõnatuks. Raudnael kuningriigi ihus oma 34 hektari ja 850 elanikuga.

Suund saab võetud Hamburgile, kiirused küündivad 200ni ja teed muutuvad kolmerajaliseks. Vasakul sõidavad kõige kiiremad, paremal kõige aeglasemad ja keskel puhatakse jalga. Tõeline paradiis kroonilistele kiiruseületajatele. Kiirteede ahvatlus uljusele võib lõppeda vahel ka kraavis. Nii satume meiegi esimest korda pealt nägema kiirtee avariijärgset pilti: päästeautodest suletud tee, pikad autokolonnid meie selja taga, tunnid ootamist.

Sõidame edasi ettevaatlikumalt.

Pärast järjekordset ööd autos võtame suuna Taani. Enesetunne läheneb kurnatusele, sest juba varahommikul on silm lahti, et oma asjad kiiresti kokku pakkida ja teele asuda.

Saksamaalt Taani sõidame puupüsti rahvast täis laevaga, mis väljub iga 30 minuti tagant. Autotekil on masinad piinlikult lähestikku ja iga sentimeeter on arvel. Taani pealinna Kopenhaagenisse jõuame pärast lõunat. Otse kesklinna rajatud hipilinn, endine mahajäetud sõjaväekasarm Christiania võtab oma kanepimüügi ja muretu elustiiliga sõnatuks. Christianiat kesklinnast eristav müür, millel ilutseb loosung: „Siin ei ole Euroopa“, justkui rõhutaks, et politseil pole siia asja, et siin on omad reeglid kehtestatud. Raudnael kuningriigi ihus oma 34 hektari ja 850 elanikuga.

Juba on tunda kodu lähedust. Ületame 8 km pikkuse Öresundi silla Taani-Rootsi vahel. Sillal pole üldiselt piirivalvet, kuna nii Taani kui Rootsi kuuluvad Schengeni viisaruumi, Rootsi sisenemisel on sedakorda aga pisteline kontroll. Osa autosid on sunnitud kõrvale sõitma ja oma pagasniku sisu lahti pakkima. Silma torkab ka modern­ne kogu autot skaneeriv seadeldis, millega ilmselt salakaubavedu takistatakse.

Pärast sääserikast telkimisööd ja laevareisi oleme aga tagasi Tallinnas. Tiir ümber Läänemere on tehtud. Õigupoolest ongi automatk üks meelekindluse proovilepanek. Panime 18 riiki läbides proovile riigipiirid, auto ja ka iseend.