„Twin Peaks: The Return“ – 21. sajandi sfinks

Berk Vaher kirjeldab, miks ta David Lynchi telemüsteeriumi uutest osadest sõltuvusse sattus.

false

„Paksude raamatute jaoks on televiisor, ning hoolimata sellest, mida arvatakse internetis, mõtlen ma, et tema aeg alles algab. [---] Kui veeb võttis televisioonilt ära klatši ja uudised, jäi talle alles seriaal. Viimase kutsumus on täita seda rolli, mida varem mängisid paksud romaanid.“

Nii väidab kirjanduskriitik Alexander Genis; ega ma ole teda uskunud, isegi omaette pinevalt mitmeid seriaale vaadates. Hea, põnev, vaimukas ajaviide – aga suurteosed? Väikese ekraani väikesed kunsttükid, ei enamat.

Mõne sarja kunstipärasus on siiski jäänud kummitama. Ka algne, 1990.–1991. aasta „Twin Peaks“ jättis teadvusse midagi meemidest ja tsitaatidest enamat; andis šifri ühtaegu nihkelise provintsimiljöö, hämarapoolsema kultuurikämbi ja inimpsüühe tõsisügavike äranimetamiseks. Kui sageli sai kummastava, piinliku või õõvastava peale sestsaati muiatud „Twin Peaks!“ – nii endal kui vandeseltslastel hakkas sellest kuidagi kergem ja turvalisem.