Kõik on vaikivalt reas. Kuldmikrofon (2012), Londoni olümpiatõrvik* (2012), EOK teenetemärk (2015), Kultuurkapitali kuldmuna elutöö eest (2015).

Need kõige tähtsamad tunnustused sai Lembitu Kuuse elu viimase nelja aasta jooksul.

Sai siis, kui käis juba võitlus ellujäämise eest kahel rajal kõrvuti. Ühel rajal Lembitu oma ränga dia­gnoosiga, teisel peatumatult alla käiv Eesti murdmaasuusatamine.

Nüüd teame, et mõlemad jõudsid tippu koos ja hääbusid samuti koos.

On suur traagika, kui spordi­reporteril pole võite, millest kuulajaile-vaatajaile teatada.

Üks võit tuligi Lembitu Kuusele liiga hilja. Tänavu aprillis, kolm kuud pärast tema surma, andsid kolleegid-spordiajakirjanikud Kuusele postuumselt preemia aasta parima reportaaži eest, mis kajastas Eesti sõudjate esinemist Rio de Janeiro olümpiamängudel.

Väga vähesed teavad, mis hinnaga Kuuse seda reportaaži tegi.

Lesk Heli Kuuse (54) teab.