Toivo Tänavsuu: Mehed, ärge tegelege poliitikaga, vaid armastage oma naisi!
Ilmselt see pidi ükskord juhtuma: mulle helistati ühest parteist ja uuriti, kas ma ei tahaks kandideerida kohalikel valimistel nende ridades Tallinnas võimule. Pikka mõtlemist polnud - vastus sai olla ainult ei.
Olen viimasel ajal palju mõelnud, mis imeline allikas või pump seal võimu juures ikkagi on, et osa inimesi selle juurde nii kirglikult ja kompromissitult püüdleb. Imestasin selle üle taas, kui lugesin kolleeg Mikk Salu intervjuud Keskerakonna dissidendi Olga Ivanovaga: milline hirmus kombineerimine ja teineteise tõrvamine käib, kes, kus ja kellega on paadis või ei ole. Lööge või maha, aga ma ei näe Olga silmades soovi valimistel tubli tulemus teha ja linna juhtima hakata. Pigem peegeldub sealt hirm võimust ilma jääda ja hakata uut tööd otsima. Need pole mitte ainult Olga silmad, mis sellest räägivad: kaotusehirmus pilke on terve linn täis.
Poliitikal ja minu osalemisel selles on mitu probleemi.
Esiteks peaks igal poliitikasse tulijal - ja see kehtib ka vanade poliitikas olijate kohta - olema mingi suur eesmärk või visioon, mille poole püüelda ja mida ellu viia. Poliitikasse ei saa tulla lihtsalt seetõttu, et inimesel on kenad jalad, ta on pikalt juhtinud mõnda telesaadet või lüpsilauta või laulnud terve elu estraadilavadel.
Mis see eesmärk saaks olla? Näiteks endisel heal kolleegil Viktoria Ladõnskajal on vähemalt suur teema, millega tegeleda: integratsioon. Aga mis on näiteks Rainer Vakra teema - korvpallivõrgud (sots Rainer Vakra paigaldab kampaania käigus Tallinna korvpallirõngastele võrke - toim.)? Või mis asja ajavad keskerakondlased, kes lubavad “töötada”? Millise suure unistuse pakub meile IRLi Raivo Aeg, kui ta ütleb “On aeg”?
See on piinlikult hale, kui poliitikud lubavad, et teevad korda teeaugud, hoolitsevad pensionäride eest, istutavad puid, panevad uued trammid liinidele või isegi võitlevad korruptsiooni vastu. Esiteks: korruptsiooni vastu pole võimalik võidelda. See käib võimuga kõikjal kaasas nagu sang kruusiga.
Kõik need ülejäänud asjad - teeaugud, lasteaiad ja muu - on nii elementaarsed, et neid ei ole mõtet isegi mainida. Lauluvõistlustel ei jagata ju ka auhindu kõigile, kes laulavad. Trollijuht ei uhkusta õhtul kodus, et vaat kus ma täna ikka keerasin rooli. Hauakaevaja ei kelgi küla peal, et oskab hästi labidat käsitseda.
Poliitpõllul valitseb ideede ikaldus. Valimisprogrammid ei pane enam isegi haigutama. Näiteks Reformierakond ütleb, et Tallinn on meie visiitkaart. Milline üllatus! Partei tahab luua pealinna moodsa transpordivõrgu ning mugavad ja turvalised rattateed. Kas me mäletame kohalikke valimisi, kus ei ole rääkinud jalgratturite elu paremaks tegemisest, Tallinnast kui visiitkaardist, lasteaedade lõpuks ometi korda tegemisest, lastehoiuvõimaluste avardamisest, tänavate lappimisest ja muust säärasest? Kaua veel?
Kuulsin, et suve lõpp kiskus mitmetel poliitikutel närviliseks: mida siis ikkagi valimistel seekord lubada, et see kõlaks hästi, originaalselt ja mitte totakalt? Nagu relva ähvardusel sunnitakse genereerima häid mõtteid ja olema vaimukas.
Ärge küsige minu käest, mis peaks olema Tallinna, Põlva või näiteks Suure-Jaani suur visioon. Ma ei tea. Aga kel endal seda pole, ei peaks ka valimistel kandideerima.
Mul on Ekspressis tore kolleeg Krister Kivi. Väga andekas. Sel nädalal alustas ta kampaaniat pürgimaks Tallinna linnavolikokku. Toetame kogu kollektiiviga Kristerit, mis siis, et mõne ideega keerab ta vindi üle. Nende haigutavate vanameeste keskel mõjuks ta linna asjade juures kui sõõm värsket õhku. Temast saaks väga hea linnavolinik. Ta sõidaks rattaga tööle ning ei kohkuks isegi öötundidel linnarahvast teenimast. Kohtumised valijatega toimuksid peale keskööd linna popimate burksiputkade juures.
Aga Krister ei saa tegelikult lubada, et soodustab odavate päevapakkumiste valikut. Sest praade küpsetab ikkagi erasektor. Linn võib luua LiRe või MuRe - munitsipaalrestoranide keti, kuid see oleks kommunaalpornograafia.
Kui isegi Kristeril on raske väja mõelda absoluutselt geniaalseid uusi valimislubadusi, siis tuleb kogu ülejäänud seltskonnale vaid kaasa tunda.
Politiikas peab olema visiooni aga ka ambitsiooni. See ei ole mingi väljakutse, kui Kadri Kõusaar ütleb, et ta kandideerib sotside ridades volikokku, sest tal on tundlikud sotsiaalsed närvid ning tal hakkas kodus väikelapse kõrvalt veidi igav.
Ma saaksin aru, kui keegi pakuks võimaluse kandideerida Ameerika Ühendriikide presidendiks - see paneks tõesti mõtlema: nii paljusid olulisi protsesse saab mõjutada, inimestele korda minna. Aga mis väljakutse võiks üldse olla üks tool Tallinna või Vändra valla volikogus, või isegi riigikogus (kui ideede leht on tühi)?
Kel võimalus, soovitan teha ühe praktilise katse. Ostke lennupiletid ja käige korra ära Ameerikas Silicon Valleys. Tajuge seal, kuidas inimesed arendavad tehisintellekti, isesõitvaid autosid, valmistuvad Marsi lennuks ning üleüldse mõtlevad, et elu on üks kohutavalt põnev teekond, kus õppimine ja arenemine käib surmani.
Siis tulge tagasi Eestisse, vaadake valimisplakateid ja lugege valimisprogramme. Mis mulje jääb?
Minu kõige suurem probleem poliitikaga on see, et poliitikas pole võimalik adekvaatselt mõõta inimeste töö tulemusi. Kui liitud parteiga, hekseldatakse sind koos oma erakonnakaaslastega üheks smuutiks, millel pole enam sinu, vaid su erakonna maitse. Saad selged raamid, hakkad mingit partei asja ajama.
Väljaspool süsteemi on asjad palju selgemad. Kui saan esmaspäevaks artikli valmis ja see ilmub kolmapäevases lehes, siis on mul üks ülesanne sooritatud.
Vähiravifondis "Kingitud elu" panustame koos teiste vabatahtlikega aega ja energiat annetuste kogumisse. Lahked inimesed annetavad mõnel festivalil näiteks 4000 eurot, mille eest saab fond kinkida ühele või kahele inimesele võimaluse saada parim ravi, kauem elada või isegi terveks saada. Tegime tööd, nägime tulemust.
Aga millega peaks üks poliitik mõõtma oma töö tulemuslikkust? Tallinn eksisteerib, trammid ja bussid sõidavad, prügi on veetud - järelikult olen hästi hakkama saanud? Ka häälte arv järgmistel valimistel ei anna adekvaatset tagasisidet poliitiku töö kohta, sest enim hääli saavad mitte ärategijad, vaid need, kes oskavad end kõige osavamalt esiplaanile sättida - kujundada endast müüdi kui kangelaslikust töörügajast, kes vaatamata vastutuulele vankumatult oma valijate eest seisab. Jah, valijad vajavad kangelasi.
Kolmas poliitika probleem on selles, et poliitikute puhul on karisma tähtsam kui kõik muud isikuomadused, sh akadeemiline ja emotsionaalne intelligents.
Viskasin ükspäev teleri kodunt välja. Polnud enam vaja. Kui ta meil veel oli, siis vaatasin telekat vähemalt ühe korra nädalas - siis, kui ETVs oli otsesaade “Foorum”. Minu absoluutne lemmik telepõlluprodukt!
Istusime lastega teleri ees ja jälgisime seda šõud peaaegu iga kord suure põnevusega. Mulle ei meeldi väljend poliitbroiler. Kellelegi ei meeldiks, kui teda kutsutakse seaks, eesliks või lambaks. Ent Foorum tekitas sageli tunde, nagu istuksime mitte diivanil teleri ees, vaid seisaksime loomaaias mõne eksootilise imetaja või inimlase puuri kõrval.
Milline kehakeel, millised repliigid ja pilgud, kui kokku said näiteks Kadri Simson ja Jürgen Ligi või keegi Helmedest ning mõni sõnakas sots. Täiuslik teater, puhas aplausi väärt meelelahutusšõu.
Poliitika vajab karismaatikuid nagu Helmed, Gräžin, Sults, Viktor Vassljev ja teised. Kui sul midagi rabavalt meelelahutuslikku öelda pole, siis kuivad seal volikogu või riigikogu pingis lihtsalt ära. Ja sinu poliitplakatist tehakse kümne aasta pärast puukuuri katus. Olgu sul nii vahvad mõtted kui tahes, poliitiline tibupurustaja hekseldab sind jahuks, mis puistatakse põldudele laiali. Ja varsti hakkad ise ka mõtlema: kas viljakas osa elust on tõesti läbi?
Küsisin ühelt tuntud poliitikult, kas poliitik on töökoht või elukutse. Ta oli päris kindel, et tegemist on elukutsega. Mulle jäi see kripeldama. Lasin silme eest läbi elukutselised poliitikud, keda ma tunnen: Hanno Pevkur, Kristen Michal, Eiki Nestor, Edgar Savisaar...
Nõustun Ekspressi peatoimetaja Erik Mooraga selles osas, et Eesti poliitikas on väga toredaid ja tarku inimesi. Neid on igal pool. Küllap siis ka lolle ja ebameeldivaid.
Ent millised teadmised, oskused või kogemused selle elukutsega siis kokku käivad? Suudan mõista, et keevitaja on elukutse. Keevitajad teenivad tänapäeval väga hästi. Moodsad keevitustehnikad lisavad erialale atraktiivsust. Kes keevitab, keevitab ilmselt terve elu, no ütleme pensionini. Aga kui poliitik on elukutse, siis on see ju räme traagika ja paanika, kui ta ei saa järgmistel valimistel võimule. Ei volikogusse ega riigikogusse. Mis temast siis saab?!
Teame, et valimiste eel lubavad poliitikud ilma häbitundeta kõike. See muster muudkui kordub. Raisatakse kõvasti raha igasugusele enesepromole, plakatite trükkimisele ja nende üles riputamisele (selle raha võiks kõik suunata heategevusse). Poliitikud loovad oma Facebooki lehekülgi, pommitavad kõiki sõbrakutsetega ja blogivad usinasti.
Valimislubaduste põhiline probleem ei ole selles, et need ei täitu. Suurem mure seisneb selles, et poliitikud kellegi elu õnnelikumaks või õnnetumaks ei tee.
Sest kas teie teate mõnda inimest, kelle elu päriselt sõltub poliitikutest või poliitikast? Ma ei tea. Inimesed ise elavad oma elu õnnelikuks.
Sel nädalal kirjutasin Ekspressis, kuidas Kose vallas asuva skandaalse Oru Kodu elurajooni inimesed on kümne aastaga oma kodukandi kenasti korda teinud. Vallavõim oli apaatne, lasi arendajal oma kohustustele kõrge kaarega lasta. Inimesed tegid ise.
Vähiravifondis kogen iga nädal, kuidas oleme saanud mõnele inimesele võimaldada ravi ja pikema elu. Haigekassa pole neid inimesi aidanud. Eesti inimesed annetavad ja teevad fondi kaudu oma “haigekassat”.
Kartuleid ei pea jagama Tallinna linnavalitsus. Selleks on Toidupank, Päästearmee, kogudused.
Soodsate päevapakkumiste jaoks on olemas restoranid, transpordiga tegeleb ettevõtte, mis siis et munitsipaalettevõte.
Elu ei jää sellest seisma, kui maksumäärad kõiguvad siia või sinna. Lapsi ei sünnita emapalk. Kõik nutikad äriideed realiseeruvad mitte tänu poliitikutele, vaid poliitikute kiuste. Kõik nutikad ja ettevõtlikud inimesed leiavad oma väljakutsed, olenemata sellest, kas Jevgeni Ossinovski deklaratsioonis on iga Eesti inimene tähtis või mitte.
Seega on poliitika üks kõige enim ülehinnatud valdkond Eestis. Võtad Delfi lahti ja kogu Eesti uudiste blokk on poliitikat täis - mida teeb Tegus Tallinn, kuidas Savisaare protsess edeneb ja kuidas Märt Sults kätšib sotsiaalmeedias Karl-Erik Taukariga jne.
Tegelikult on praegu Eestis poliitikast palju olulisem teema hoopis armastus (või selle puudumine). Kes otsib seda aga ei leia, kes on selle kaotanud, kellel napib ligimesearmastust, kes peab pulmi ja kes lahutab. Paljud ei teagi üldse, mis on armastus.
See läheb nüüd täiesti teemast välja, aga mul oleks pakkuda meestele väike nipp: kui teile tundub, et te ei armasta oma naist enam piisavalt ja teie tunded tema vastu on jahtunud, siis ärge otsige endale uut, vaid investeerige oma naisesse aega, tähelepanu ja isegi raha. Näiteks viige ta välja sööma ja ostke talle kingiks mõni kallis ehe. Küll siis näete, kuidas ta (valimisteks) õitsele lööb!
