Lisbeth Salander on tagasi! Eksklusiivne katkend 7. septembril ilmuvast raamatust
Lisbeth Salander kannab karistust Flodberga naistevanglas, kus ta tunneb end võrdlemisi turvaliselt ja teeb kõik selleks, et vältida konflikte teiste kinnipeetavatega. Flodberga on aga vangla, mis on langenud täielikult vangide kontrolli alla. Kui Lisbeth kaitseb üht noort Bangladeshist pärit naist, satub ta kohe vastamisi vangla mitteametliku juhi Benitoga. Vanglasse tuleb Lisbethile külla Holger Palmgren, kelle käsutusse jõudnud dokumendid heidavad uut valgust naisele lapsepõlves räigelt liiga teinud sotsiaalsüsteemile. Seejärel palub Lisbeth Mikael Blomkvisti abi väikese taustauuringu tegemiseks. Ta palub Mikaelil aidata kontrollida Leo Mannheimeri, ühe Stockholmi pealtnäha maineka börsimaakleri tegevust. Kuidas on edukas noormees seotud Lisbethi minevikuga? Ja kuidas saab Lisbeth hakkama vanglas, kus vastasseis Benito ja tema kambaga muutub päev-päevalt üha plahvatusohtlikumaks? Nagu ikka, seisab ta ebaõiglusele otsustavalt vastu ning selgitab välja tõe. Ükskõik mis hinnaga. David Lagercrantzi kirja pandud viies raamat „Millenniumi“-sarjast on ülipõnev lugu, mis kõneleb riigipoolsest ülekohtust ja mineviku varjudest Lisbethi lapsepõlves.
David Lagercrantz „Mees, kes otsis oma varju“
1. peatükk
12. juuni
LISBETH SALANDER TULI pärast jõusaalitrenni duši alt, kui osakonnajuhataja Alvar Olsen ta koridoris kinni pidas. Vangivalvur kukkus lobisema. Ta võis olla koguni natuke erutatud. Mees vehkis ägedalt kätega ja lehvitas mingite paberitega. Ent Lisbeth ei kuulnud tema jutust sõnagi. Kell oli 19.30.
19.30 oli Flodbergas kõige hullem aeg. Rappuv kaubarong möödus kõrvulukustava mürinaga, seinad värisesid, kostis võtmete kõlinat ja õhus oli tunda higi ning parfüümi lõhna. Ühelgi teisel kellaajal ei olnud vangla nii ohtlik kui kell 19.30. Sel ajal, rongimüra ja kongiuste sulgemisele eelneva segaduse taustal, toimusid kõige hullemad rünnakud. Lisbeth Salanderil oli kombeks sel kellaajal osakonnast pilk üle libistada ja kahtlemata polnud see juhus, et samal hetkel märkas ta Faria Kazit.
Faria Kazi oli pärit Bangladeshist, ta oli noor ja ilus ning istus parajasti neist vasakule jäävas kongis. Ehkki Lisbeth nägi vaid tema nägu, polnud mingit kahtlust, et neiule jagati kõrvakiile. Pea vankus mitu korda ja kuigi löögid polnud tugevad, mõjusid need kuidagi rituaalselt ja harjumuspäraselt. Mis see ka ei olnud, oli see toimunud juba pikemat aega. Seda oli aru saada ahistamisaktist endast ja sellele järgnevast reaktsioonist. Oli kaugelt näha, et kaua kestnud möödapääsmatu alandamine oli murdnud igasuguse vastupanu.
Käed ei püüdnud kõrvakiile tõrjuda, pilgus puudus üllatus, sellest võis välja lugeda ainult vaikset, närivat õudu. Faria Kazi elas terroris. Lisbethile piisas selle taipamiseks ainuüksi neiu ilme uurimisest, ja see klappis ka kõige muuga, mida ta oli vanglas veedetud nädalate jooksul tähele pannud.
„Vaata,“ ütles ta ja osutas Faria kambri poole.
Aga kui Alvar Olsen ringi pööras, oli kõik juba möödas ning siis tegi Lisbeth minekut, astus oma kongi ja lükkas ukse kinni. Väljast kostis hääli ja summutatud naeru ning kaubarongi müra ja rappumist, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Tema ees oli läikiv kraanikauss ja kitsas voodi, raamaturiiul ja kirjutuslaud kvantmehaanika arvutustega. Kas peaks jätkama tööd nende kallal ja tegelema stringiteooria ning kvantgravitatsiooniga? Ta vaatas oma kätt. Ta hoidis midagi pihus.
Samad paberid, millega Alvar äsja oli vehkinud, ja kõigest hoolimata tekkis temas pisuke uudishimu. Ent see oli jama, mingi intelligentsustest, esimese lehekülje ülaservas oli kaks kohviplekki. Ta turtsatas põlglikult.
Ta vihkas igasugust kaalumist ja mõõtmist, niisiis lasi ta paberid käest lahti, need lendlesid betoonpõrandale lehvikuna laiali. Hetkeks unustas ta need täiesti ja mõtles uuesti Faria Kazi peale. Lisbeth polnud kordagi näinud, kes teda lööb. Ometi teadis ta vastust. Sest ehkki Lisbeth alguses ei hoolinud siin toimuvast, haaras vanglaelu teda tahtmatult endasse, samm-sammult õppis ta lugema nähtavaid ja nähtamatuid märke ning mõistis lõpuks, kes tegelikult osakonda juhib.
B-osakond oli turvaosakond. Seda peeti kogu kinnipidamisasutuse kõige turvalisemaks kohaks ja nende meelest, kes seda külastasid või vaid põgusalt sellega kokku puutusid, oli see ilmselt tõsi. Mitte kuskil mujal vanglas ei olnud nii palju valvureid, kontrolle ja rehabilitatsiooniprogramme. Aga see, kes asja lähemalt uuris, aimas, et midagi on siin mäda. Valvurid jätsid karmi, autoritaarse ja samas kaastundliku mulje. Tegelikult olid nad oma positsiooni kaotanud argpüksid, kes olid võimu loovutanud vaenlasele, mafiooso Benito Anderssonile ja tema kaaskonnale.
Päeviti hoidis Benito muidugi madalat profiili ja käitus peaaegu mustervangina. Ent pärast varast õhtusööki, kui kinnipeetavad võisid trenni teha või oma lähedastega kohtuda, võttis ta võimu, ja mitte ühelgi muul hetkel ööpäevast polnud tema terrorivõim nii suur kui nüüd, enne õhtust uste lukustamist. Vangid hulkusid kongide vahet, sosistati ähvardusi ja lubadusi ning Benito kamp hoidis ühele poole, nende ohvrid aga teisele poole.
LOOMULIKULT OLI SEE suur skandaal, et Lisbeth Salander siin viibis või ülepea vanglas istus. Ent asjade seis oli olnud talle ebasoodne ja tõtt-öelda polnud ta selle vastu ka kuigi veendunult võidelnud. Tema jaoks oli see kõik pigem idiootlik vahepala ja ta oli tükk aega arvamusel, et võib sama hästi istuda vanglas kui kuskil mujal.
Talle määrati kaks kuud vabadusekaotust omavoli ja ühiskonnaohtliku käitumise eest, kuna ta oli segatud professor Frans Balderi mõrvale järgnenud draamasse, mille käigus ta omal algatusel peitis kaheksa-aastast autistlikku poissi ja keeldus koostööst politseiga, olles põhjendatult veendumusel, et uurimisrühmas on infoleke. Keegi ei kahelnud, et oma fantastilise panusega päästis ta lapse elu. Ometi juhtis peaprokurör Richard Ekström protsessi tema vastu äärmise paatosega ja kohus asus lõpuks prokuröri poolele, ehkki üks kaasistujatest jäi erinevale seisukohale ja Lisbethi advokaat Annika Giannini tegi hiilgavat tööd. Aga kuna Annika ei saanud Lisbethilt kuigi palju abi, kahanesid tema šansid olematuks.
Lisbeth vaikis jonnakalt terve kohtuprotsessi aja ja keeldus edasi kaebamast. Ta tahtis kogu tsirkuse võimalikult kiiresti selja taha jätta ja sattus, nagu oligi oodata, Björngärda Gårdi avavanglasse, kus tal oli üsnagi palju vabadusi. Seejärel saabus aga signaal teda ähvardavast ohust, tema vaenlasi arvestades polnud see sugugi ootamatu, ja seepärast viidi ta üle Flodberga turvaosakonda.
See polnud õigupoolest kuigi imelik. Lisbeth paigutati küll riigi kõige raskemate naiskurjategijate hulka, ent ta ise ei vaielnud sellele vastu. Teda ümbritsesid pidevalt vangivalvurid ja oli tõsi, et osakonnas ei olnud juba aastaid ette kantud ühestki ahistamisest ega vägivallateost. Personalil oli ette näidata koguni üsna muljetavaldav statistika rehabiliteeritud kinnipeetavate kohta, ehkki see statistika pärines täies ulatuses ajast enne Benito Anderssoni saabumist.
LISBETH SATTUS JUBA alguses silmitsi mitmete provokatsioonidega, seegi polnud eriline üllatus. Ta oli kuulus vang, peale meedia teati teda ka kuulujuttude ja allilma sisemiste infokanalite kaudu. Vaid mõni päev tagasi oli Benito isiklikult surunud talle pihku sedeli küsimusega: sõber või vaenlane? Ent selle sedeli viskas Lisbeth juba minuti pärast minema – peamiselt küll seetõttu, et tal kulus umbes viiskümmend kaheksa sekundit, enne kui ta viitsis seda üldse lugedagi.
Teda ei huvitanud võimuvõitlused ja sõprussidemed. Ta keskendus vaatlemisele ja õppimisele, ja nüüdseks teadis ta juba piisavalt. Nüüd vahtis ta tühja pilguga raamaturiiulile rivistatud kvantväljateooriat käsitlevaid teadustöid, need olid saabunud eritellimusel enne tema vanglasse sattumist. Vasakul pool riidekapis oli kaks komplekti kinnipidamiskoha rõivaid, rinnal märk KH – Kriminaalhooldus –, aluspesu ja kaks paari sporditosse. Seinad olid tühjad, seal polnud ainsatki fotot ega vähimatki meenutust elust väljaspool müüre. Ümbruse vastu tundis ta sama vähe huvi nagu kodus Fiskargatanil.
Koridoris hakati kambriuksi kinni panema ja tavaliselt tähendas see tema jaoks vabanemist. Kui hääled vaikisid ja osakonnas rahulikuks jäi, süvenes Lisbeth enamasti matemaatikasse, püüdes ühendada kvantmehaanikat ja relatiivsusteooriat, ning unustas seejuures kõik muu. Ent tänane õhtu oli teistsugune. Lisbeth oli ärritatud, ja mitte üksnes Faria Kazi ründamise või vanglas valitseva korruptsiooni tõttu.
Põhjuseks oli tal kuus päeva varem külas käinud Holger Palmgren, tema endine eestkostja ajast, mil ta õigussüsteemi meelest polnud võimeline enda eest ise hoolt kandma. Külaskäik iseenesest oli paras draama. Tavaliselt ei käinud Holger kunagi kodust väljas, ta oli täiesti sõltuv hooldajatest ja abilistest, kes tema eest Liljeholmeni korteris hoolitsesid. Ent ta nõudis tungivalt võimalust vanglasse tulla, sõitis invataksoga kohale ja saabus ratastoolis ning hapnikumaskis hingeldades. Sellest hoolimata oli kohtumine tore. Holger ja Lisbeth rääkisid vanadest aegadest, Holger oli sentimentaalne ja liigutatud. Vaid üks asi häiris Lisbethi. Holger rääkis, et tal oli külas käinud keegi Maj-Britt Torell, kes oli töötanud St. Stefani lastepsühhiaatria osakonnas, kus Lisbeth lapsena oli viibinud. Naine oli Lisbethi kohta lehest lugenud ja ulatas vanale advokaadile paki pabereid, mis tema arvates võiksid huvi pakkuda. Kuid Holgeri sõnul oli see kõik vana tuttav laul selle kohta, kuidas Lisbethi kliinikus rihmadega kinni seoti ja muidu kohutavalt koheldi. „Sul pole vaja seda näha,“ ütles Holger. Ometi oli dokumentides ilmselt ka midagi uut, sest kui Holger uuris lohetätoveeringu kohta ja Lisbeth jutustas leegitseva sünnimärgiga naisest, küsis mees:
„Kas ta töötas Registris?“
„Kus?“
„Geneetika ja keskkonna uurimise registris Uppsalas. Minu meelest ma lugesin seda kusagilt.“
„See pidi siis olema kirjas uutes paberites,“ vastas Lisbeth.
„Arvad?“ küsis Holger. „Võib-olla ajan ma lihtsalt midagi segi.“
Võib-olla ajas ta tõepoolest lihtsalt midagi segi. Holger oli vanaks jäänud. Sellest hoolimata jäi see infokild Lisbethile meelde. See näris teda pärastlõunati, mil ta spordisaalis poksikotti tagus, ja hommikuti, kui ta keraamikatöökojas töötas, see näris teda ka praegu, kui ta keset oma kongi seisis ja jälle põrandale vahtis.
Koguni põrandal lebavad IQ-testi lehed näisid muutuvat ega jätnud teda enam ükskõikseks, pigem näisid need olevat Holgeri ja tema jutuajamise omamoodi jätk, ja hetkeks ei taibanudki Lisbeth, mispärast. Ent siis meenus talle, et ka sünnimärgiga naine oli lasknud tal teste teha. See lõppes alati tüli ja mässuga, ja lõpuks põgenes ta kuueaastasena keset ööd kodunt.
Siiski polnud ei testid ega ka põgenemine mälupiltide juures kõige olulisemad. Lisbethis oli juba idanema hakanud kahtlus, et tema lapsepõlves oli midagi põhimõtteliselt tähtsat, millest ta aru ei saanud, ja ta leidis, et see tuleb välja uurida.
Tõsi, peagi pääseb ta taas vabadusse ja saab teha, mida tahab. Aga ta teadis ka, et osakonnajuhataja Alvar Olsen on tal pihus. See polnud esimene kord, kui mees rünnakut nähes selja pööras. Osakond, mida ta juhatas ja mida seni peeti kriminaalhoolduse auks ja uhkuseks, oli tegelikult moraalse huku lävel ja Lisbeth mõtles, kas Alvar Olsen ei saaks aidata teda asjaga, mis oli kõigile siinsetele asukatele keelatud – internetiühendusega.
Ta kuulatas. Koridorist kostis vaheldumisi sõbralikku jutuvada ja vandumist, uksed paukusid ja võtmed kõlisesid, kajasid eemalduvad sammud. Seejärel jäi kõik vaikseks. Ainult ventilatsioonisüsteem undas, ehkki see ei töötanudki korralikult. Kambris oli lämbe ja väljakannatamatult umbne. Lisbeth Salander vaatas põrandal vedelevat testi ja mõtles Faria Kazi, Benito ja Alvar Olseni peale, ning kaelal hõõguva sünnimärgiga naise peale.
Ta kummardas ja korjas paberid kokku, istus kirjutuslaua taha ja kritseldas kiiruga vastused valmis. Kui ta lõpetas, helistas ta raudukse kõrval olevat hõbedast sisekella. Alvar Olsen vastas viivitades ja närviliselt. Lisbeth ütles, et peab temaga otsekohe rääkima.
2015. aasta sügisel jõudsin olulisele arusaamisele. Olin äsja avaldanud „Millenniumi“-sarja neljanda raamatu, sõitsin mööda maailma, andsin lõputult intervjuusid ja öösiti hotellivoodites väherdes painas mind aeg-ajalt vana küsimus: miks on Lisbeth Salanderil selja peal lohe?
Tätoveering on teatavasti tema kõige kuulsam tundemärk. See oli tal olemas juba Stieg Larssoni esimese raamatu sissejuhatuses. Tätoveering on iseenesestmõistetav osa tema isiksusest. Aga me ei saa kunagi teada, mispärast. Võib vaid aimata, et lohe on osa tema jõust. Sellest hoolimata tekitas see minus üha rohkem küsimusi. Sain teada, et niisuguses mahus tätoveering – ristluudest abaluudeni ulatuv kunstiteos – pole sugugi odav, ja romaanisarja alguses on Lisbeth kõigest noor, eestkoste all olev rahatu tüdruk.
Ta pidi kõvasti rabama, et vajaminevat raha kokku saada. Tal pidi olema uskumatult tugev ajend, ja nagu me teame, ei tee see tüdruk ilma mõjuva põhjuseta midagi. Jõudsin üha kindlamale veendumusele, et tätoveerimisstuudiosse võis teda ajada vaid suur draama, mis aga omakorda süvendas teda ümbritsevat mütoloogiat. Seepärast mõtlesingi selle kõige üle oma unetutel öödel.
Lugesin palju lohede kohta. Küsisin inimeste käest, milline on nende suhe lohedega. Minu Inglise kirjastaja Christopher MacLehose soovitas mul külastada oma kodulinna Stockholmi Suurkirikut (Storkyrkan), kus asub 15. sajandist pärit võimas kuju „Püha Jüri lohet tapmas“. Christopheri arvates võis monument anda vanale legendile veidi teistsuguse perspektiivi – eriti siis, kui seda vaadelda Lisbeth Salanderi pilguga.
Olin Suurkirikus loomulikult varemgi käinud – see on üks Stockholmi klassikalisi turismiobjekte – ja pärast oma pikka turneed astusin ühel külmal talvepäeval uudishimulikult kuju juurde. Algul nägin vaid seda, mida olin alati näinud – hobuse seljas istuvat Püha Jüri, kes koletist ründab. Ent siis taipasin: sama hästi kui rüütli kangelastegu võib stseeni vaadelda ka kui kohutavat vägivalda lohe suhtes, eeskätt just seepärast, et lohe lamab odaga läbitorgatult abitult maas ja kisendab õudusest. Ent see polnud tollel päeval sugugi kõige olulisem arusaamine.
Lohe kõrval seisis pronksnaine, kes tapmist häirimatult pealt vaatas, mul kulus üllatavalt kaua aega, enne kui ma taipasin, et naine peab kujutama Püha Jüri poolt päästetavat neitsit. Minu jaoks tundus naine sel hetkel pigem ükskõikse pealtvaatajana, mul tõmbus süda rinnus kokku, kui mõistsin järsku täpselt, mis Lisbeth Salanderiga oli juhtunud ja mis ajendas teda seljale lohet tätoveerima.
Mõistsin hoobilt midagi uut ja otsustavat selles pimeduses, mis on teinud Lisbeth Salanderist nüüdisaja ühe ikoonilisema kangelanna, ja see ongi see, millest ma kirjutan „Millenniumi“-sarja viiendas raamatus „Mees, kes otsis oma varju“.
David Lagercrantz
Tõlkinud Kadi-Riin Haasma.
