Kui Manchesteri ansambel Everything Everything aastal 2010 pead tõstis, eristusid nad mõttekaaslastest märgatavalt. Nad olid kui kunstilise ambitsiooniga art-rokkarid, kes pommitasid süntidega, soovisid toimida tantsupõrandal ja loopida popitabelitesse ­ootamatuid kokteile Tears For Fearsist, Rick Springfieldist, Power Stationist, Howard ­Jonesist, Go Westist, Wang Chungist ja afrokitarridest. Nad olid nagu värvaineid ja sünteetilist energiat täis süstitud Wild Beasts. Juba ammu tahavad kõik indibändid sellised olla. Sünte, tantsu, pauku. Isegi Wild Beasts tahab kosta nagu värvaineid ja sünteetilist energiat täis süstitud Wild Beasts.

Millise suuna võtab Everything Everything neljanda albumiga? Ikka sellesama. Pursked ja lärm vaheldumisi lüürilisuse ja hämarusega. Ninamees Jonathan Higgsi kord musta mehe falsett, kord lihaselise jõu-poppari hääl sõelumas ettearvamatutes suundades. Miks mitte. Aga kui muu maailm ka sedavõrd palju adrenaliini poppi pumpab ja meloodiad matemaatilistena tunduma hakkavad, siis ei eristu enam sellest virvarrist.