EESTI KOOLIDE VÄLIMÄÄRAJA: Ministrite, idufirmade ja usuhullude koolid... Kus õppisid sina?
"Elukestva õppe gümnaasiumid"
Igas täiskasvanute gümnaasiumis huugab täispööretel elukestva õppe masinavärk. Enamasti on need koolid mõeldud kirevale seltskonnale, kes pole suutnud/viitsinud/tahtnud õigel ajal gümnaasiumi lõpetada: rokkstaarid, niisama pullivennad, pühapäevasuitsetajad, arvutimängusõltlased, anonüümsed alkohoolikud ja lootusetud armunud, kes kooli unarusse on jätnud. Kui tunnis on kohal vaid kolmandik nimekirjajärgsetest õpilastest, võib õpetajaid kuulda kommenteerimas: "Täiskasvanud inimesed ju, eks nad ise teavad!" Rokkar Tanel Padar lõpetas 2015. aastal Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi.
Tallinnas ongi kirevat seltskonda kõige rohkem, sest Tallinnas on koguni kolm täiskasvanute gümnaasiumi. Aga selliseid leidub ka teistes suuremates linnades. Sellised koolid on näiteks: Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium, Tartu Täiskasvanute Gümnaasium, Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium.
Neti-ja nutikoolid
Just nendes koolides õpetatakse tulevasi professionaalseid arvutimängureid, krüptolunavara tegijaid, küberkaitsjaid - nn patsiga poisse. Õpilased õpivad enne meeme tegema, kui lugemine selge on, võõrkeelte asemel õpitakse ja õpetatakse programmeerimiskeeli ja kui vanemad küsivad lapselt, et mis täna koolis tegite, vastab laps neile mõnes populaarses veebikeskkonnas: "sry ma afk, ttyl". Koolikott on kerge, sest seal on ainult iPad ja hunnik juhtmeid, mille kohta tavainimesel pole aimugi, mille puhul neid kasutada võiks. Kui laps sellisesse kooli panna, tekib oht, et ta installeerib igale arvutile Linuxi operatsioonisüsteemi, mis perele-sõpradele suurt peavalu valmistada võib. Kes seda aga ei karda, võib lapse julgelt panna Põltsamaa Ühisgümnaasiumisse, Tarvastu Gümnaasiumisse, Tartu Erakooli, Tallinna Lilleküla Gümnaasiumisse, Sillaotsa Kooli, Kuusalu Keskkooli või Tabivere Põhikooli.
"Ma-olen-siin-juba-enne-olnud-koolid"
Enamasti magalarajoonides asuvate deja-vu koolidega ehk tüüpprojekti järgi ehitatud koolidega on üks suur probleem: kui laps unise peaga hommikul kooli vantsib ja koolimarsruut veel väga hästi pähe pole kulunud, võib ta kogemata sattuda täiesti valesse koolimajja. "Deja-vu koole" ajavad omavahel segi ka lapsevanemad ning seeläbi võib sattuda näiteks valesse kooli lapsevanemate koosolekule. Nende koolide puhul on ülioluline, et kooli sisenemisel vaadataks kooliukse kõrval olevat sildikest või vähemalt õpitaks valvelauatöötajate näod pähe, vastasel juhul võib tulla suuri segadusi. Tüüpprojektide järgi tehtud koolid näevad enamasti üpris koledad välja, sest nende nõukaaegsust on üritatud peita tavalise euroremondiga ja eriti kirevate värvidega. Sellised koolid on näiteks: Tallinna Saksa Gümnaasium, Tallinna 32. Keskkool, praeguseks Artega liidetud endine Tallinna 37. Keskkool ja Tallinna Arte Gümnaasium.
Idufirmade kasvulavad
Kondoomivöö, "Tartu Rahu" nimeline lauamäng, kodus juustu valmistamise komplekt, riisiga täidetud pallid. Need on kõigest paar geniaalset leiutist, mis õpilasfirmade poolt loodud on. "Kooli-idufirmad" on kaardid täiesti segamini löönud. Vahel kritiseeritakse, et idufirmadel on juhid otse koolipingist tulnud. "Kooli-idufirmadel" on juhid alles koolipingis! Seda võib igatahes kindlalt väita, et nendes koolides noortel nupp nokib ja kujutlusvõimet jagub. Idufirmad, seadke sammud värbamiseks Tallinna 21. Kooli, Pärnu Raeküla kooli ja Tallinna Õismäe Vene Lütseumisse.
Parimate õpetajatega koolid
Ilmselt kõige suuremaks faktoriks ühe kooli kvaliteedi puhul on õpetajad, nemad koos õpilastega on maja tegelik sisu. Keegi ei viitsi minna piltilusasse kooli, mis on 14 korda võitnud Eesti ilusaima kooli tiitli, et seal kõrgete lagedega kaunis klassiruumis päev läbi õpilaste poolt vihatud väga koleda ja lolli õpetaja igavat juttu kuulata. Mõnes koolis lihtsalt on õpetajad paremad, nad nagu oleksid sellesse ametisse sündinud. Iga kord peale nende tundidest lahkumist on õpilastel näod nagu oleks käes jälle suvevaheaeg. Õpilased on õpetajatega nii rahul, et esitavad nad lausa parimate õpetajate konkursi laureaatideks. Tõelised staarõpetajad on Hugo Treffneri Gümnaasiumis, Kose Gümnaasiumis, Valga Põhikoolis.
Mässavad koolid
"Meie reliikvia on vene keel!" hüütakse nendes koolides justkui kooris, taustal justkui näiliselt kumisemas Yana Toomi või Mihhail Kõlvarti paatoslik hääl. Mil iganes on võimalus kaitsta vene rahvusvähemuste identideeti ja eestikeelsele üldõppele üle minemisest keelduda, on need koolid omas elemendis. Pidev kemplemine valitsusega vene keele staatuse üle kooli õppekavas on au sees ning seda peetakse lausa kõige populaarsemaks spordialaks (kui mitte arvestada Mihhail Kõlvarti poolt toetatud taekwon-do´d). Lisaks valitsusega kemplemisele on hinnatud ka soojad suhted Keskerakonnaga. Seega on koolid hetkel, kus Keskerakond on ka peamine valitsuspartei, kerges üleminekuperioodis ning alles töötavad välja strateegiat, kuidas koolieluga edasi minna. Sellised koolid on Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasium, Haabersti Vene Gümnaasium, Tallinna Linnamäe Vene Lütseum, Tallinna Mustjõe Gümnaasium ja Tallinna Tõnismäe Reaalkool.
"Õpilaste-nimel-isegi-poliitkarjääriks-valmis" koolid
Need koolid on viimasel ajal justkui moest minemas. Nende kõrgaeg oli hetkel, kui Märt Sults lahkus Tallinna Kunstigümnaasiumi direktori kohalt. Mõne arust on tegemist eneseohverdusega, mõne arust soovis Sults lihtsalt poliitilist karjääri teha, igal juhul oli tegemist meeldejääva teoga. Sults valiti Riigikokku, kuid see ei tähenda, et töö õpilaste hüvangu nimel pooleli jäi. Õpilasi innustavad reklaamid ilmuvad ikkagi igal (valimis)aastal. Praegu näeb vaeva eneseohverduskoolide comebacki tegemiseks Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur, mõned aastad tagasi üritas seda Tallinna Tööstushariduskeskuse direktor Paul Alekand, kes lausa oma õpilastel enda poolt hääletada palus, et ta kooli hiljem võimupositsioonilt paremini aidata saaks. Mõned eneseohverdajad on aga nii tagasihoidlikud, et nende panusest pole veel keegi kuulnud, aga töö siiski taustal käib. Ilmselt kuuleme nende kohta rohkem, kui valimisperiood lähemale jõuab. Parimad eneseohverdusvõimalused on hetkel Gustav Adolfi Gümnaasiumil ja Tallinna Tööstushariduskeskusel.
Ministrite koolid
Vaprad, rikkad ja ilusad. Vihatud ja armastatud. Ühiskonna koorekiht. Kes ei tahaks, et nende lapsest saaks minister? Vanemad saaks ju siis latsekest kõigis valikutes mõjutada: "Kuule, ära nüüd suhkrut küll maksusta, see pole üldse mõistlik. Maksusta hoopis hapnik, seda on ju palju rohkem!" Vanemad laseksid ennast nihverdada näiteks presidendi ja peaministri vastuvõttudele vms. Kõik muidugi JOKK-piirides. Moodne ütlemine on: "Pole vaja kolmandat pensionisammast, on vaja lihtsalt last, kes oleks minister." Aga küsimus on selles, et mis kooli laps panna, et tast minister saaks? Ministreid on tulnud väga erinevatest koolidest üle terve Eesti, aga mõned koolid on siiski parema tootlikkusega kui teised. Ministreid tuleb enim Tallinna Reaalkoolist, Kadrioru Saksa Gümnaasiumist ja Tallinna Inglise Kolledžist.
Vene matemaatikageeniuste laborid
Miks ei tahtnud Sisekaitseakadeemia koolipere tegelikult Narva kolida? Sest nad teadsid, et jääksid seal häbisse! Ida-Virumaa rõkkaks naeru käes, kui akadeemia kadetid turul kartulite eest makstes näppudel arvutama asuksid. Sest Ida-Virumaal võib mitu asja viltu olla (näiteks paneelmajad põlevkivi kaevanduse lähedal või mõni lömmis nina pärast reede õhtut Narva parimas ööklubis Geneva), aga üks on kindel: valemid ja korrutustabelid on Ida-Viru noortel peas. Vahetugu või koolijuhid (viimasel ajal eriti tihti), Ida-Viru noored hiilgavad matemaatika eksamitel. Isegi Tallinna Reaalkooli ja Prantsuse Lütseumi õppurid jäävad Narva Keeltelütseumi abiturientidele alla. Mategeeniused õpivad ka Narva Vanalinna Riigikoolis ja Narva Kesklinna Gümnaasiumis. Mida emad Narvas küll oma lastele hommikupudru sisse suskavad?
Kohustuslik kirjandus: ajakiri Telegram
Mõnele õpilasele ei meeldi koolis käia. Jah, see vastab tõele. Nii on. Ei meeldi, kui pannakse halbu hindeid. Ei meeldi, et peab õppima. Ei meeldi surve. Aina õpi ja õpi. Nagu elus muud poleks. Nagu elukool polekski kool! On ikka. Just sellepärast ongi leiutatud sellised imelised paigad nagu waldorf- ja vabakoolid, kus hindeid ei jagata, õpitakse mängides ja elu on lill. Kuni gümnaasiumi lõpuni, mil on aeg teha eksameid ja tahaks ülikooli sisse saada. Sellised koolid on näiteks Tartu Waldorfgümnaasium, kus alternatiivmeedia telegram.ee juht Hando Tõnumaa selle aasta algul käis selgitamas, miks maa on lame. Õpilased ise kutsusid. Sest vabakoolides ei öelda õpilastele, mis on õige ja mis vale. Miks jagada lastele teadmisi, mida teadlased on mitu põlve kogunud? Waldorflased mõelgu ise. Las õpilased avastavad gravitatsiooni ja vaktsiinid ise, kui tahavad. Peaasi, et naerulohk püsib suunurgas. Iga kümnes Eesti õpilane pole oma eluga absoluutselt rahul, näitas PISA-test. Umbes sama paljusid koolis kiusatakse. Aga vähemalt on neil testidel head tulemused ja praegu on Eestis veel vähe taolisi õnnepisikuid levitavaid institutsioone. Teisi vabakoole: Tallinna Vaba Waldorfkool, Johannese Kool Rosmal.
Tõusvad tähed: usukoolid
Eestis pole väga palju religioosseid koole. Kunagi käis BBC ajakirjanik uurimas, miks on Eesti kõige vähem religioosne riik maailmas. Ta leidis vastuse: eestlaste uskumised ei kajastu tavaliselt vastusevariantides. Eestlane usub pigem vaimudesse ja hingedesse ja kividesse... pendlitesse? Ja sellepärast tunduvad Eesti religioossed koolid esmapilgul kahtlaste alternatiivkoolidena. Aga ärgem laskem end petta, neil läheb Eestis aina paremini! Usulise taustaga kool on näiteks vanalinnas asuv Tallinna Toomkool. Muidu nagu eliitkool, vastu võtab õpilasi kõikjalt, ainult õppemaks on eliitkoolides väiksem (ja vabatahtlikum). Toomkoolis peab maksma 90 eurot kuus (ka suvekuudel). Eraldi lisatakse kodulehel, et kui soovi on, võib ka 140 eurot kuus maksta. Et selline variant on olemas. Ärimudel toimib, sest õpilaste arv kasvab mühinal! Veel usukoole: Tallinna Juudi Kool, Tartu Luterlik Peetri Kool, Vanalinna Hariduskolleegium.
Kapi-spordihullude kantsid
Vahel on nii, et sa ei teagi, et oled sattunud spordihullude kooli, aga kui algab kehalise kasvatuse tund ja õpetaja rivistab õpilased joone taha ja hüüab „Läks!“, siis haihtuvad klassikaaslased hetkega silmapiiri taha. Alles siis saad aru, et see ei ole niisama soojendus ja et sa pole tavalises koolis. Käib kõva trenn. Spordihullude koolide õpetajatel on klassiruumid ja nad kirjutavad kriidiga tahvlile sõnu ja numbreid. Aga kõik teavad, et see on vaid suitsukate. Tõeliselt loeb vaid see, mis toimub rajal. Koridorides lõhnab higi ja kullaunistuse järele. Sellised koolid on näiteks Tallinna Saksa Gümnaasium (Kelly Sildaru kool), Rakvere Gümnaasium, Valga Põhikool, Viljandi Paalalinna Kool.
Butiikkoolid
Väiksus ei tähenda alati, et tegemist on väga erilise kooliga. Paljud Eesti maakoolid on butiikkoolid, sest kooli lõpetab harva üle kümne inimese korraga. Neil on vähe õpilasi ja vähe raha (välja arvatud väiksed erakoolid nagu näiteks hiljuti avatud Leiutajate Külakool). Linnalastele võib kõlada romantiliselt teekond läbi lumise metsa kooli, nagu Arno ja Teele, pilgud tõusval päikesel, pambud kaenlas, aga tegelikult kimutakse teel kiiruga üks suits ja põgenetakse hulkuva koera eest. Suurim tugevus: ühispildi tegemine võtab butiikkoolides aega viis minutit. Suurim miinus: õpetajale ei saa valetada, et kodutöö jäi tegemata, sest koer sõi vihiku ära. Tõenäoliselt on õpetaja su naaber või tädi. Butiikkoolid ehk Eesti kõige pisemad koolid on näiteks Iisaku Gümnaasium, Kullamaa Keskkool ja Järva-Jaani Gümnaasium.
Mõisakoolid
Hommikul mõisakooli poole teele asudes võib korraks jõnks südame alt läbi käia. Uhke tunne, ikkagi veedad päeva lossis - nagu printsess või prints! Aga hetkel, mil uks selja taga sulgub, kaob mõisakooli võlu, sest ka mõisakoolide õpilased peavad vaikselt laua taga istuma, õpetajat kuulama, kiusamist taluma. Ühesõnaga, suletud mõisakoolide uste taga käib tavapärane möll. Mõisakoolid on külakeskusteks. Vahel tullakse mõisakoolidesse ekskursioonidele, aga seda siiski harva. Klassid on väiksed, ja Eesti orjadest, kes mõisakoolid üles ehitasid, tavaliselt ei räägita. Mis sest vanast asjast ikka meenutada... Mõisakoolid on näiteks: Vääna Mõisakool, Kohila Mõisakool, Puurmani Mõisakool.
