Kallis minister Ossinovski! Need on meie tõelised sotsiaalprobleemid

KIRI MINISTRILE: Kas sa tead, kuidas väljaspool Toompead elatakse?

Viimase paari kuu jooksul olen hakanud aina enam jälgima sotsiaalministeeriumi tegevusi. Huvi tekkis suuresti pärast valitsuse vahetust. Esimesel aastal sotsioloogiat õppides ja statistikaameti raporteid lugedes jäi silma, et peaaegu iga viies Eesti elanik elab vaesuses. Samal ajal on meil kõrgelt arenenud IT-riik, millest isegi Ameerika Ühendriigid õppust võtta sooviksid. Huvitav kontrast!

Kord näidati ülikoolis lõiku ühe Eesti poliitiku magistritööst. See oli kirjutatud lihtsalt. Tundus, et autor oskab tavalugejaga suhestuda. Oli näha, et kirjutajaks on keegi, kes on tõepoolest väga tark.

„Selle lõigu kirjutas Jevgeni Ossinovski!“ teatas mu õppejõud.

„Issand, vot selline inimene võiks meie riigi esiotsas olla,“ mõtlesin mina.

Kallis Ženja! Olen jälginud su tegemisi juba pikemat aega: magusamaks, alkoholiaktsiisi tõus, lehelaste töökeeld... Ja nüüd, kõige tipuks on sul idee keelata ära koolides müüdavad saiakesed. Oled asunud lahendama meie „suurimaid sotsiaalprobleeme“. Jah, enda arvatas teed sa seda ehk küll, sest peaaegu iga kuu oled sa mõne uue napaka idee esile toonud. Aga kas sa tead, millised on tegelikult Eesti sotsiaalporbleemid?

Alustuseks soovitan vaadata sul mõnda telesaadet. Näiteks „Roaldi nädalat“, mis edastab väga hästi elu Eestis väljaspool Tallinna kesklinna. Kui see saade sulle ei meeldi, võta ette näiteks „Kodutunne“. Jah Ženja! Suur osa eestimaalasi elab vanades remontimata talumajades.

Kui autot pole ja buss väljub enne tööpäeva lõppu, siis kuidas on võimalik üldse tööl käia?

On külasid, kuhu bussid jõuavad harva. Kui autot pole ja buss väljub enne tööpäeva lõppu, siis kuidas on võimalik üldse tööl käia? Meie riigis on suureks probleemiks „teine Eesti“, mille näiteid leiab isegi Tallinna lähedalt Harjumaalt. Inimestel pole raha, sest nad saavad kas miinimumpalka või elavad palgavaesuses. See on üks sotsiaalprobleem, millega sa tegelikult tegeleda võiksid.

Teiselt poolt on ääretult tore, et sa püüad eestlaste tervist parandada, tõstes alkoholiaktsiisi ja kehtestades suhkrumaksu. Tead, mis tegelikult inimest tervena hoiab? Algatuseks see, kui ta ei pea muretsema, kas kuu lõppedes on perele võimalik süüa osta. Stress hävitab tervist kiiremini kui suhkur. Ausalt! Või oled sa ehk mõelnud ravijärjekordadele? Kuigi on vaja sünnimärke kontrollimas käia, siis nahaarstile saab aega kinni panna vaid kord nädalas mõne tunni jooksul ning pärast seda peab veel ootama paar-kolm kuud. Kel raha on, saab muidugi kiiremini, sest erakliinikuid Eestis jagub.

Jah Ženja, haigekassa kodulehel on tõepoolest kirjas, et inimene peab saama mistahes arsti juurde mõistliku aja jooksul. Aga kas pole selle peale tulnud, et kõik paberile kirjutatu reaalses elus alati ei toimi? Võin näitena tuua enda vanaema, kellel algasid eelmise aasta augustis suured seljavalud. Helistasime üks kord tema perearstile, helistasime teine kord. Kord oli nende ainuke arst puhkusel, teinekord polnud ta lihtsat kättesaadav. Viimaks kutsusime vanaemale kiirabi. Kahe kuu ootamise asemel jõudis see kohale kõigest paari tunniga. Kas peamegi arstiabi saamiseks kutsuma kiirabi või on veel mõtet pöörduda perearsti juurde?

Kas sa tead, et Eestis elab palju lapsi, kelle ainuke söögikord päevas on tasuta saadud koolilõuna? Ma olen ise neid lapsi kohanud.

Kui palju oled sa kokku puutunud lastega? Kas sa tead, et Eestis elab palju lapsi, kelle ainuke söögikord päevas on tasuta saadud koolilõuna? Ma olen ise neid lapsi kohanud. Kas sa tead, et mitmed lapsed käivad suvel tööl ainult selle pärast, et vajavad sügiseks uut jopet või jalatseid? Jah, kallis Ženja, selline on Eesti tegelik elu.

Ma saan aru, et sa muretsed inimeste ülekaalu pärast, kuid leian, et minister võiks mõelda tervikumalt. Kui inimene elab palgavaesuses, tekib tal stress. Stressi leevendamiseks võib inimene hakata tarbima mõnuaineid. Kui inimene ei saa õigel ajal arstile, on see samuti tema tervise jaoks suurem risk kui miski muu. Ma arvan, et lapse tühi kõht ja katkised jalanõud on suurem probleem kui see, et ta vahetunnis sõõrikut sööb.

Aga võib-olla ma lihtsalt tean valesti. Ma ei ole ju poliitik.